Kris Lemsalu isikunäitus „Birth V – Hi and Bye“ ehk „Sünd V – tere ja head aega“ LVIII Veneetsia biennaali Eesti paviljonis Giudecca saarel (Giudecca 211) kuni 24. XI. Komissar Maria Arusoo, kaasamõtlejad Andrew Berardini, Tamara Luuk, Irene Campolmi ja Sarah Lucas, heliinstallatsiooni autor Kyp Malone, graafiline disainer Aadam Kaarma, valguskujundaja Revo Koplus ning performance’i-kunstnikud Carola Caggiano, Michael Kleine, Roman Lemberg ja Michiko Takahashi.
Nagu kõik vanad asjad, eriti kui need on vanemad kui sada aastat, on ka Veneetsia kunstibiennaal rikka ajaloo ja põnevate lugudega auväärne sündmus. Nagu kõigil institutsioonidel, mis on tegutsenud piisavalt kaua, et etableeruda, tuleb ka Veneetsia biennaalil end pidevalt tõestada. Üks küsimus, mis ikka ja jälle üles kerkib, on rahvusriikide paviljonide mõttekus. Rahvus kriteeriumina toimis kahel eelmisel sajandil, kuid on praeguseks vaikselt välja surnud ja kaasaegse kunsti festivaliformaadist kadunud. Rahvusest on saanud jälg, mis jäetakse endast maha ning millest räägitakse vaid siis, kui kunstiteoses seda sotsiaalse ja poliitilise sõnumi tarvis vaja on, või kui rahvus annab ligipääsu sellistele hüvedele nagu lisarahastus, residentuur või osalemine Veneetsia biennaalil. Rahvusriikide paviljonide kasvav arv Veneetsias (sel aastal on rahvuspaviljone juba 87) tõestab aga, et kunstiväli vajab endiselt tagalat, kus asju vanaviisi tehakse. Nii on äraspidisel kombel juhtunud, et Veneetsia biennaalil, mis pidi koondama üldist, esitatakse nüüd hoopis eripärast. Ühtlasi on see üks neist vähestest kunstifestivalidest, kus riikide vahel käib endiselt võistlus ja kus auhinnatakse parimat paviljoni biennaali peapreemia ehk Kuldlõviga.
Rahvuspaviljonide kõrvale siginenud koondnäituse ehk kuraatoriprojekti pealkiri on seekord „May you Live in Interesting Times“ ehk „Võite elada huvitaval ajal“. Paljulubava, ent ka hirmutavalt ettekuulutavana ei tooni see mitte ainult näitusel osalevate kunstnike töid, vaid iseloomustab hõlmavalt praegust aega. Ka rahvuspaviljonide tegijad, kuigi nende sisu ei ole peakorteriga kooskõlastatud, näivad justkui antennidega olevat õhust kinni püüdnud nii biennaali Londoni Haywardi galeriis töötava kuraatori Ralph Rugoffi sõnumi kui ka ajavaimu.
Asukoha nihe
Üks keskseid teemasid on globaalne kliimakatastroof, kuid Veneetsia biennaalil on rekordiliselt kasvanud ka naissoost osalejate arv, küündides soolise võrdsuseni. Võib oletada, et selle taga on #MeToo liikumine, ent see võib olla ka kõigest juhus. Kuid fakte ei saa nii kergesti ümber lükata ja Balti riikidel on statistikas oma roll: kõiki kolme Balti riiki esindab esmakordselt naissoost kunstnik. Lätile on see esimene kord, kui Veneetsias näidatakse naiskunstniku sooloprojekti. Daiga Grantiņa on rahvusvaheliselt tunnustatud, ent Lätis suhteliselt vähe tuntud. Lina Lapelytė, Vaiva Grainytė ja Rugilė Barzdžiukaite, kolme naiskunstniku ühistöös valminud Leedu paviljoni performance-ooper „Päike ja meri (marine)“ („Sun & Sea (Marine)“) räägib arhitektuuri ja valguse koosmõjus loodud ökoloogilisest katastroofist. See projekt tõi ka biennaali peapreemia esimest korda Baltimaadesse. Kris Lemsalu installatsioon „Sünd V– tere ja head aega“ on aga justkui maagiline jõujaam, millest seekord ammutab oma naiseliku jõu kogu biennaal.
Balti riikide paviljone iseloomustab ka asukoha nihe. Lätlased on küll endiselt hoidnud kinni võimalusest olla oma paviljoniga ühes kõige külastatavamas sündmuspaigas Arsenales, ent ka nemad on liikunud ühest angaarist teise. Leedukad on kogu aeg paistnud silma sellega, et ei karda vahetada oma paviljoni asupaika, valides kunstnikule ja projektile kõige sobivama. Seekord on ka Eesti kunstniku Kris Lemsalu tarvis tehtud samalaadsest põhimõttest lähtuv valik. Mitmel järjestikusel aastal Eesti paviljoni koduks olnud Palazzo Malipiero Veneetsia südames on hüljatud ja Eesti näitus on seekord väljas paadikuuris Giudecca saarel, ainsaks naabriks Islandi paviljon.
Tänavu näib Balti kunstnikke ühendavat ka asjaolu, et nad kõik on rahvusvaheliselt märksa tuntumad kui kodus. See annab ennekõike tunnistust paranenud reisimisvõimalustest ja globaliseerunud kunstiväljast.
Kris Lemsalu osaleb nagu Daiga Grantiņagi näitustel üle maailma ega saa kurta rahvusvahelise tähelepanu vähesuse üle, ent Grantiņa elas Lätis siiski vaid esimesed seitse eluaastat, kuid Lemsalu on üles kasvanud ja kunstnikuks kujunenud Tallinnas. Kuigi ta reisib omajagu, näib ta hoidvat sidemed koduga tugevad, Grantiņa elab aga püsivalt Pariisis.
Mulle meeldib mõelda Lemsalust kui riukaliku Islandi laulja Björki ja Ameerika kunstniku Matthew Barney sohilapsest: reivilt ja moemaailmast kunstikooli, mitmesugused kunstimeediumid ja muusika. Lemsalu ei näi iial peatuvat ega ole ka põhjust oodata, et ta kunagi või millelegi end püsivalt pühendaks. Nagu Tamara Luuk tänavust Eesti paviljoni saatvas, kuigi seni veel ilmumata kataloogis kirjutab, eelistab Lemsalu loomingulist diletantismi professionaali argirutiinile. Lemsalu loomingus on karnevalilikku jõulisust, tsirkust, barokki ja popilikku sürrealismi, mis on segunenud huumori, tugeva naiseliku hääle ja toore seksuaalsusega. Ta näib keraamikas sünnitavat bestiaariume, jumalaid ja värdjaid, laenates lugusid ja vorme eri kultuuridest ja ajalooetappidest.
Bravuurikas tagasivaade
Kris Lemsalu on projektis „Sünd V– tere ja head aega“ ammutanud inspiratsiooni nii antiigist, idast, kristlusest kui ka massikultuurist, et anda elu sünnile ja taassünnile pühendatud košmaarsele purskkaevule. Ma ei ütle midagi uut, vaid kordan paljusid, kes on enne mind kirjeldanud Lemsalu töömeetodit: selles, kuidas kunstnik on asju kokku kleepinud, on midagi rituaalset. Asi ei ole ainult säravates värvisegudes, mis meenutavad virmaliste uduseid värve või veelombis ujuva õli vikerkaart, vaid ka asjade omavahelises sümboolses pinges ja liikumises.
Kris Lemsalu Veneetsia biennaali projekti ümber koondatud lähedased ehk kuraatorid, õpetajad ja sõbrad on tulnud justkui apostlite või tarkade kogunemisele. Andrew Berardini, üks kuraatoreist, on kirjeldanud sellist olukorda kunstniku sünnina, kusjuures kokku kutsutud inimesed on ennast iseendast sünnitava kunstniku ämmaemandad.
Nagu paljudes teistes Lemsalu projektides, on ka kõnealuses omajagu sarnast kunstniku varasemate töödega. Veneetsias tervitavad külastajat paviljoni sisenemisel kaks paadis istuvat figuuri. Nende kehad on täis puhutud, värvilised ja mahlased, peade asemel vulvad, mitu paari võtmega käsi on välja sirutatud. Nad on kui hindu jumaluse Šiva kummaline versioon, rännanud Veneetsiasse kunstniku varasematest töödest, eelkõige Viinis Secessionis eksponeeritud installatsioonist „Keys Open Doors“ ehk „Uksi avavad võtmed“ (2018-2019), kus nad istusid paadi asemel tugitoolides. Paadi kõrvale seinale on kirjutatud „Meie, kes me oleme palavalt armastatud, oleme täna kogunenud siia, et saada hakkama eluga“ („Dearly beloved we are gathered here today to get through this thing called „life“).
Möödudes võtmeid hoidvatest Šivadest, kes sümboliseerivad sünnitusvalu (nii füüsilist kui ka loomingulist), kuid ka üldse elu raskust, siseneb külastaja kõrge laega ruumi, mille keskel seisab altariks ehitud lage toetav sammas, mis muudab kogu ruumi templiks. Ümber samba ehitatud kolmekordse purskkaevu alumise korruse moodustavad neli basseini, mida küünitab embama trobikond kätt. Basseinide kohal seisavad kummastavad oranži kostüümi ja tennistega tüübid, kellel on pea asemel vulva ja kes kehastavad maiseid rõõme: muusikat, joomist, sporti ja tantsimist. Altari tipus on taas neli mitme paari käte ja inglitiibadega eredavärvilist vulvat, mis meenutavad judaismis jumala trooni ümbritsevaid seeraveid. Ruumi seina ääres ümber altari on pingid templi külastajaile ning kõlab Kyp Malone’i komponeeritud muusika.
Näituse avamise ajal äratati teos sõna otseses mõttes ellu. Läbi arvuka publiku sõidutati aeglaselt ruumi esinejad, kes laulsid elektroonilise muusika saatel ja tagusid aeglaselt, kuid rütmiliselt rituaalset trummi. Esinejad ise olid riides justkui mõne muinasjutu nõiutud metsas elavad, kuid Lemsalule iseloomuliku klouni näomaalinguga haldjad, kel punaste huulte ja tugevate mustade kulmudega valge nägu. Arlekiinid laulsid Apple’i arvutite taga, kuni neid transportiv platvorm jõudis purskkaevuni, misjärel jätkus rituaal jalutuskäiguga ümber vulvaaltari. Selle käigus kastis preester käsi basseini ning pritsis skulptuuridele vett. Performance kulmineerus vulvadest vee purskamisega, mis imiteeris naise ejakulatsiooni. Naiseliku jõu vool, mille see žest käivitas, oli muljetavaldav, eriti arvestades seda, et purskkaev on tavaliselt pigem mehe ejakulatsiooni sümbol. Olen üks õnnelikest, kes on seda performance’it näinud. Kahjuks ei näinud ma seda installatsiooni enne äratustseremooniat ega oska seetõttu öelda, kas käivitava rituaalita on mulje ikka sama võimas.
Tegemist on kahtlemata kauni, kuigi hirmutava naiselikust jõust laetud teosega. Selles on midagi keskaegsest, sümbolismiga täidetud maagilisest müstitsismist, antiikmütoloogiast ja praegusest funk’ist ning kindlasti ei puudu ka huumor, milleta on raske elus hakkama saada. Kris Lemsalu kütkestav oskus ühendamatud materjalid näilise kergusega kokku liita on andnud tulemuseks kunstniku enda loodud Frankesteini või kummalised zombid, kes meenutavad Tim Burtoni universumit, näiteks filmi „Mardikamahl“ („Beetlejuice“, 1988) tegelasi.
Kris Lemsalu on toonud Veneetsia biennaali paviljoni kogu oma varasema atribuutika: tegelased, kellel on pea asemel huuled, korvi kogutud vulvad, paadid ja basseinid, Venuse ja tema sünniga seotud kõikvõimalikud versioonid. Ikka selleks, et avalikult ja häbenemata mõtiskleda selle üle, mis saab edasi.
Tõlkinud Indrek Grigor
