Juunis alustab Tartu linnavalitsuses tööd ruumiloome osakond. Millega uus osakond tegelema hakkab, selgitab osakonna juht, Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus.
Mis on loomise põhjused, miks on ruumiloome osakonna järele vajadus?
Tõnis Arjus: Põhjused, miks on vaja mõtestada avaliku sektori toimimist, on olnud pikalt õhus. Praegune linnavalitsuse struktuur on üles ehitatud sektorite kaupa ja tagab küll linnaruumi hea haldamise ja hoidmise, kuid ette vaatamine, tuleviku kujundamine ja innovatsioon eeldab muudatusi. Koostöö on Tartu linnavalitsuse osakondade vahel väga hea, kuid seda saab veelgi soodustada, vaja on andmeid ka valdkondade üleselt koguda ja analüüsida, teha nende najalt ruumilisi otsuseid ning siis tulemusi linnaruumis rakendada.
Uus osakond allub küll otse linnapeale, kuid kuna ruumiküsimused on väga laia haardega, siis töötame koos abilinnapeade ja teiste osakondadega. Osakonda toome kokku ruumi puudutavad valdkonnad: linnaplaneerimine, arhitektuur, liikuvus, maastikuarhitektuur, keskkond, strateegiline planeerimine, linnakujundus ja -disain.
Linnavalituse töö on üles ehitatud nii, et kõigepealt strateegilise mõtlemise faas, siis praktiline elu, kuid nende kahe etapi vahel jääb tihti midagi puudu. Strateegiate elluviimine, rakenduskavade koostamine ja suurtele ideedele väljundi andmine on see puuduolev lüli, milleks uus osakond ellu kutsutakse.
Meil on süstemaatiline probleem, et strateegiad ei lähe samm-sammult konkreetsemaks, vaheetapp visiooni ja rakendamise vahel on puudu. On strateegia ja siis juba istutakse tänavaprojekti ümber ja vaadatakse ühte konkreetset lahendust. Vahepeal on aruteludes auk. Seda hakkabki ruumiloome osakond muutma ja seda ei saa teha ainult ühe strateegiabüroo eestvedamisel, selles peavad osalema kõik. Vaja on juurutada projektimeeskondade kultuuri, et kogu protsessis on eesmärkide püstitamise ja otsustamise juures ühed ja samad inimesed. Nii saab selgeks, kuhu liigume ja millistele detailidele tuleb tähelepanu pöörata.
Ruumiline keskkond esitab väga suuri ülesandeid. Need puudutavad roheleppest tulenevaid eesmärke, linlaste üha paremat teadlikkust ja soovi oma elukeskkonna kujunemises kaasa rääkida. Et neid kõiki lahendada ja parimale tulemusele jõuda, oli selline struktuurimuudatus ja uue osakonna loomine hädavajalik.
Ruumiloome osakonna tekkega ühtegi teist osakonda ei kaotata, endiselt jääb ju alles arhitektuuri- ja ehituse osakond, linnamajandusosakond jt. Milline saab olema tööjaotus uue ja praeguste osakondade vahel?
Nemad tegelevad lõviosas edasi sellega, millega ikka tegeletud on, haldus ja ruumi eest hoolitsemine jääb endiselt sinna. Ruumiloome osakond annab teadmiste pagasi ja andmeanalüüsidega juurde sellist teavet, millega teenuste pakkumise kõrvalt pole olnud aega tegeleda. Mõned ülesanded toome siiski ruumiloome osakonda, mis luuakse paljuski praeguste ametnike põhjal. Küsimus ongi olnud see, millised inimesed ja ülesanded uues osakonnas kokku saavad. Näiteks üldplaneeringu- ja arenguteenistus on ka siiani koostanud visioone ja pikemaid ülevaateid. See teenistus tuuakse ruumiloome osakonda üle.
Paljud Tartu edulood ja pika vaate visioonid on sündinud suures osas entusiasmist, vaba aja ja une arvelt. See entusiasm peaks olema pidev ja seda tahamegi edendada ja põlistada.
Üks suur puudujääk on see, et strateegiaid kirjutatakse kõlavate sõnade ja ilusate loosungitega. Uljalt sõnastatud visioonid ei vaata ega peagi vaatama, kuidas seda kõike ellu rakendatakse. Me peame pilvede peal joonistamise ja elu kokku viima nii, et kõik osalised mõistavad üksteist ja saavad aru, millega tegeletakse ja kuhu poole liigutakse.
Selleks on ju eelkõige vaja kommunikatsioonispetsialisti, kes linnavalitsuses töötajad ja ideed kokku viib.
Üks asi on sisekommunikatsioon, kuid kindlasti ei tohi ära unustada ka väljaspool suhtlemist. See on elukeskkonna kujundamise tahk. Kui vaatame selliseid projekte nagu Autovabaduse puiestee või südalinna kultuurikeskus, Tallinnas peatänava projekt ja Rävala puiestee, siis kommunikatsioon on nende puhul peateema. Igaüks on justkui linnaruumi spetsialist, ja teatud mõttes on ka. Selleks et linnaruumi kui keerulist süsteemi elanikele lähemale viia on vaja pidevat informeerimist, selgitamist ja arutamist. See ei tähenda, et kusagil on targad, kes täpselt teavad, kuidas linnaruum peab kujunema, küll aga on olemas nüüdisaegsed linnaplaneerimise põhimõtted, millest järjepidevalt rääkida tuleb. See info tuleb viia nii linnakodanike kui ka poliitikuteni ja kolleegideni.
Me otsime ruumiloome osakonda strateegi-disainerit. Me ei taha koostada strateegilisi dokumente selleks, et neid lihtsalt teha. Me peame tegelema sellega, et tulevikumõtted oleksid arusaadavad, kirja pandud ja üles joonistatud selgelt ja mõistetavalt.
Peale strateegi-disaineri otsime ka liikuvusspetsialisti, kelle ülesanne on luua eeleskiise ja ruumivisioone, uurida liikumist põhjalikumalt kui pelgalt ühe või kahe transpordiviisi vahelisi konflikte. See spetsialist on kaasatud tänavate, sildade ja väljakute lähteülesannete koostamisse, et suured visioonid jõuaks ka väiksematesse projektidesse. Näiteks kui linna üldplaneeringusse on joonistatud jalgrattateede põhivõrgustik, siis liikuvusspetsialisti ülesanne on jälgida, et see põhimõte jõuaks lähtetingimustesse ja ehitusprojektidesse.
Millega suvel tööd alustav ruumiloome osakond esmajoones tegelema hakkab?
Nagu mainitud, siis ruumiloome meeskonnaga liitub ka üldplaneeringu teenistus ja seepärast on meie esmane ülesanne üldplaneeringu protsessiga lõpuni minna. Üldplaneeringuga määratakse arengualad. Näiteks sadamaraudtee koridor. Esimesed mõtted, kuidas selle ruumilõiguga edasi minna, on juba kirjas. Sadamaraudtee on üldse väga hea näide, milline võiks olla ruumiloome osakonna töö. Algselt kavandati raudtee asemele magistraali. Koridori analüüsiti rohevõrgustiku, linnaruumi ja liikumisvõimaluste aspektist. Nii jõuti uues üldplaneeringus järeldusele, et parim lahendus on autoteest loobuda ning rajada sinna hoopis mõnus jalgratturite ja jalakäijate keskkond ning tähtsustada seda linna roheluse osana. Nüüd on vaja edasi minna ning mõelda, milline ruum sinna kavandada.
Üks selline arenguala on Raadi piirkond, samuti raudteejaama ümbrus. Seal näeme praegu tohutut, vaid rööpmepaaridega kaetud maa-ala. Jaamamõisa piirkond on määratud liginull- arengualaks. Selle puhul tuleb analüüsida, kuidas kavandada tulevikku vaatav linnapiirkond nii, et see pole ainult energiatõhus, vaid et arvesse on võetud kogu ehitatud keskkonna elutsükkel, et see kohaneks paindlikult ühiskonna või kliimamuutustega. Küsime ka seda, milliseid samme on vaja astuda, näiteks seadusandluses, et säästva keskkonna rajamine oleks võimalik. Kui me praegu hakkame ehitama väga väikese süsiniku jalajäljega puidust hooneid, siis kujuneb nende maksumus nii kõrgeks, et keegi ei jaksa neid endale lubada. See paneb meid küsima, kas me oleme valmis looma jätkusuutlikku elukeskkonda ja millised probleemid tuleb enne lahendada.
Väga kriitiliselt on vaja hinnata, mis on meie seis andmete kogumises: kellele mida kogume ja miks me seda teeme. See ei puuduta ainult tartlaste koostööd, vaid ka riigi tasandit, sest targad otsused sünnivad siis, kui meil on käes õiged vastused, mida toetavad ka andmed. Loomulikult peame teadma, mis küsimusi me esitame.
Tartus on vastu võetud väga tugev kliimakava, mis annab lähiaastateks konkreetsed tegevusliinid. Näiteks liikuvuskeskused ja rattateede põhivõrgu rajamine kesklinnas. Kliimakava järgi tuleb 2024. aastaks kesklinnas välja ehitada jalgrattateede põhivõrgustik. Liikuvuskeskuste mõte on koondada eri liikumisviisid, et ühe liikumisvahendi saaks vahetada teise vastu ning kesklinna kitsastele tänavatele poleks vaja autoga minna. Ilmselt on tulemas ka riigi tugi. Selleks et oleksime õigel ajal valmis toetusi ära kasutama, peame just sel alal kiiresti edasi tegutsema. See tähendab, et kliimakava eesmärgid – praegu on need võrdlemisi üldsõnalised –, tuleb konkreetsemalt sõnastada, peame endale ja teistele selgeks tegema, mida seatud eesmärkide täideviimine ruumile tähendab, kuidas ja mida ümberkorraldamine mõjutab. Ruumiloome osakond sündiski siis, kui hakati arutlema selle üle, kes kliimakava ellu viima hakkab, kes taotleb rahastust, kavandab tegevust.
Ka linlaste ja asumiseltsidega jätkub hea koostöö. Tartus on väga lihtne võtta ühendust abilinnapeade, linnapea või linnaarhitektiga, et oma muredest ja rõõmudest rääkida.
Kui palju on neid kodanikke, kes võtavad ühendust, et oma rõõme jagada?
Suhtumine avaliku sektori töötajatesse teeb mõneti murelikuks. Ametnike ja avaliku sektori maine tööd kergemaks ei tee. Juba vastuvõtu vorm on olnud selline ebameeldiv: tuleb istuda koridoris, oodata nagu arsti juurde minekut, teadmata, kui valusa süsti saad. See on olnud üks mu töö suuremaid rõõme, kui saan hirmud maha võtta ja näidata, et ma olen ka sellestsamast maailmast pärit, et me otsime kõigile parimaid lahendusi.
Ühismeedia kõlakambrid muidugi hirmu ja teadmatust maha ei võta, pigem võimendavad. See on ka põhjus, miks on vaja olla näoga rahva poole. Nii jõuame jälle avalikku ruumi, näeme, et avalik ruum on veel viimane kants, kus eri mõtteviisid kokku saavad.
Millised on üldse Tartu ruumilised kitsaskohad?
Selge on see, et haldusreform on poolik ning tekkinud omavalitsused, sealhulgas Tartu linn, ei ole enam mõistuspärane. Reformijärgselt tekkinud linna haldusala ei ole ruumiliselt loogiline, mis tähendab seda, et linnalik tervik ei kuulu ainult Tartu linna alla, vaid ulatub ka kõrvalvaldadesse. See omakorda raskendab terviklikku planeerimist ning teeb teatud põhimõtete järgimise suisa võimatuks. Kui tahame linnu ja valdu hallata nende toimimise järgi, siis on vaja teha riigis muudatusi. Samal ajal on koostöö valdadega vajalik: peame mõtlema, kuhu loome tihedama ruumi, kuhu hõredama, millist elulaadi me kusagil soosime ning kuidas on omavalitsuste vahel kõige mugavam ja säästlikum liikuda.
Üks hea näide, kuidas kitsaskohad mõjutavad strateegilist mõtlemist, ja vastupidi, kuidas lai vaade jõuab konkreetsetesse projektidesse, on parkimine. Linnatänavate standardis on toodud parkimisnorm: üks näiliselt tühine tabel suures dokumendis mõjutab väga suurel määral ehitatud keskkonna olemust. Viimase standardi muudatusega nähti ette suuremad parkimisnormid ja rohkem parkimiskohti. See tähendab suuremaid asfaltkattega väljakuid elumajade kõrval. Kuigi eesmärk on kestlikum linnakeskkond, siis samal ajal surutakse peale suuremaid sillutatud pindasid ja vähem sellist ruumi, kus saab end hästi tunda. See ei ole loogiline, et üks ja seesama norm kehtib nii Tartu kesklinnas kui ka lähivalla servas. Selle ümbertegemiseks analüüsisime linnakeskkonna ligipääsetavust: kui hästi pääsetakse mingilt kinnistult kooli, poodi, töökohta jm. Mõne kuuga oleme saanud mitmekülgseid andmeid vastuseks küsimusele, kui kättesaadav on linn. Selle ligipääsetavuse indeksi najal tahame korrigeerida parkimiskohtade normi: mida ligipääsetavam on pood, kool, töökoht, seda vähem parkimiskohti on elukoha juurde vaja. Nii saame orgaanilise, praktilise ja tegelikule vajadusele vastava lahenduse.