Virve Hinnov sündis Tartus ja kogu tema elu oli seotud kodulinnaga. Ta kuulus haridust väärtustavasse ja nooruses vabadust tundnud põlvkonda ning nii ruttas ka tema enne 1935. aastal Tartu ülikooli õppima asumist täiendama oma keeleoskust Londonisse. Ta õppis Tartu ülikoolis võõrkeeli ja kunstiajalugu. 1942. aastal sai Virve Hinnovi esimeseks töökohaks Eesti Rahva Muuseum ja 1943. aastast Tartu Kunstimuuseum. See oli tema teine kodu järgmised 42 aastat. Muuseumi sattus ta kõige raskemal ajal, mil kunstivarad tuli sõja jalust evakueerida Väätsale, neid seal hoida ja hiljem tagasi Tartusse vedada. Virve Hindovist sai siis esimene maalikoguhoidja, kellena ta töötas kuni 1975. aastani. Virve Hinnovi sarm ja oskus inimestega suhelda avaldus kõiges, mis ta ette võttis. Ta pidas loenguid, juhtis aastaid rahvaülikooli kunstiosakonna tegevust, tõi kunsti juurde ka kõige kunstikaugemad inimesed.  1976. aastal tunnustati Virve Hinnovi tööd Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetusega. Ka võttis ta osa Eesti kunstiajaloo koostamisest (1970 – 77), mille eest sai ühe autorina Kristjan Raua preemia.

Kõike seda on ühe inimese eluaruande jaoks väga palju, aga ka tema elutee on olnud pikk, käänuline ja kinkinud talle kõike. Ent igas olukorras, ka kõige keerulisemas, jäi Virve Hinnov iseendaks – sirgeselgseks, tõeliseks ja väärikaks daamiks. Millisena teda mäletab tema suur sõprade pere.

Tartu Kunstimuuseum,

Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstiteadlaste Ühing,

Eesti Kunstnike Liidu Tartu osakond,

Kunstiühing Pallas

Ärasaatmine homme kell 14  Tartu krematooriumis.