Virve Aunre ruumikujundusi iseloomustab tugev teoreetiline kontseptsioon, aga ka nõudlikkus kunstiliste detailide osas, nagu valgustid, seinte kattematerjalid, autoritekstiilid jpm. Koos põlvkonnakaaslastest ruumikujundajate Eha Reiteli, Kärt Voogre, Aino Põldra jt innustus ta 1950. ? 60. aastail suurtest põhimõttelistest muudatustest ruumikujunduses, koostades 1967. aastal koos Linda Arikesega ka ise metoodilise trükise ?Klubiruumide kujundamisest?. Aastail 1966 ? 80 kujundas Virve Aunre põllumajandusnäitusi Moskvas, Tallinnas ja Sakus. Aunre kujundatud interjöörid on esinduslikud ja emotsionaalsed. Kahjuks on tänaseks mitmed meeleolukad kujundused kas kadunud või kaotanud oma esialgse näo. Ta on loonud Moskva restorani Rossia rahvusliku teesaali (1971 ? 74) ja Schwerini restorani Tallinn (1975 ? 79) sisekujunduse, Tallinnas restoranide Kalinka (1978) ja Szolnok (1987) rahvuslikud interjöörid ning kohviku Tulika (1974 ? 78)  meeleoluka sisekujunduse. Sisearhitekti ja disaineri eriala on valinud ka Virve Aunre kaks tütart ja omakorda nendegi lapsed. Tütred Juta Ruut ja Ell Melioranski on loonud koos temaga restorani Kevad sisekujunduse (1982 ? 86) nõudliku valgus- ja värvilahenduse ning teinud koostööd ka hiljem. Meeldejäävateks töödeks tuleb pidada ka ajaloolistesse hoonetesse kujundatud Valga ja Paide perekonnaseisuameti pidulikud interjöörid.