16aastane Jaakko oli viis aastat varem jäänud samal konkursil neljandaks. Ühtlasi peab teadma, et Sibeliuse konkurss on üks kõrgemini koteeritud konkursse viiulimaailmas, seega on vennad Kuusistod tegijad igal juhul. Elina Vähälä kuulub samasse jõulisse generatsiooni; kõige selgema vihje annab asjaolu, et kõik kolm olid Sibeliuse akadeemias professor Tuomas Haapaneni õpilased, kes loomulikult täiendasid end veel ja veel ja veel. Üks peaks selge olema – siinpool lahte ei ole selle suurusjärgu meistreid. Lisaks andele, õpetusele ja õnnele on veel ülioluline, et Vähäla käsutuses on Soome Kultuurifondile kuuluv Antonio Stradivari valmistatud viiul (1678) ja Kuusisto omanduses Matteo Goffrilleri valmistatud viiul (1702). Huvitav on veel märkida, et tänase seisuga tunduks nagu Kuusisto enam imelapse tüüpi ja Vähälä akadeemilisem, kuid nende biograafia räägib vastupidist.
Vähälä debüteeris 12aastaselt orkestri ees, aga Jaakko Kuusisto jagab oma annet eneses veel dirigendi ja heliloojaga. Tallinna kava küll naabrite eespool toonitatud virtuoossust eriti ei rõhutanud: seda raamistas kaks Johann Sebastian Bachi Kontserti kahele viiulile, keskele jäid John Adamsi „Shaker Loops” ja Edward Elgari Serenaad. Seega, kui keegi siin virtuositeeti näitas, siis sai seda teha ainult TKO shaker’ite trebling Jaakko Kuusisto juhatusel. Väga heale ja ühtlasel tasemel kontserdile vaatamata tundus mulle raam olevat loomingulisem kui see, mis jäi raamide vahele. Täiesti erilisena pakuti omanäolist Bachi mängumaad ja absoluutselt selge oli selles „mängujuht” Jaakko Kuusistost pritsiva adrenaliini osa. Kindlasti vaieldakse mulle vastu, kuid tema instrument, vaatamata kergele käsitlusele, domineeris Vähäla stradivariuse kõrval, seda eriti c-moll Kontserdis. Mõlemad kontserdid esitati väga nauditava, haarava ja vaimuka barokse mängulisusega ning sinna ringi haarati ka publik nii, et aplausil polnud lõppu.
Kui Bachi kontsertide (c-moll BWV 1060 ja d-moll BWV 1043) esitus tundus eriliselt õnnestunud, siis Adamsi ja Elgari teosed olid ette kantud lihtsalt väga heal tasemel, milles oli päris oluline osa dirigent Kuusistol. Dirigendi žestil on sisuline väärtus ja seda kasutati oskuslikult teose dramaturgia kujundamisel (Elgar) või 25 minutit kestva F1 shake’imise teelhoidmiseks. Tõsi, aeg-ajalt võis näha ka 15 esitaja juhatamiseks tarbetult suuri žeste, kuid oluline on ju tulemus ja see oli väga hea. Tundub, et TKO on üks väga elastne kooslus, kes haakub nii erinevate soomlaste (Inkinen, Kuusisto) kui ka vene (Klõtškov) interpretatsioonikunstiga. Kõrgelt hinnata tuleb fakti, et kõik nimetatud on valmis jätkama koostööd meie muusikutega. Ma olen nõus, et Jaakko Kuusisto ja Elina Vähäla on kõrget klassi virtuoosid, kuid kuulatud kontserdil mahub sellesse klassi ka Tallinna Kammerorkester, sest vähemale Adamsi „Shaker Loops” ei allu.
Kui lugejale tundus, et kavalehest täna juttu ei tulegi, siis ekslikult. Kava koostaja on pisut segi ajanud proportsioonid. Kuulajale pole kõige tundmatumad teosed Bachi kontserdid, autorist rääkimata, vaid pigem Adams ja tema teos, küll oleks rohkem huvitavat lugenud esitajate kohta. Ja Kuusisto on õppinud Szilvay, Friedi ja Blissi mitte Szilvayn, Friedin ja Blissin juures – soomekeelsed käändelõpud ei sobi eesti keelde. Ei ole midagi parata, kui alla kirjutad, siis ära imesta.