Just vahel! On erinevaid esinejatüüpe: nii neid, kes esinevad alati ülivõrdes, kui neid, kes täna mängivad keskpäraselt, homme aga hiilgavalt. See kõik pole mingi uudis, teame seda juba ammugi. Midagi eelöeldust seostub mingil määral Tanel Joametsaga. Tema näol on meil tegemist pianistiga, kes on andnud soolokontserte mitmel pool maailmas (Soomes, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas jm), võitnud aastal 2000 laureaaditiitli rahvusvahelisel A. Skrjabini konkursil Moskvas ja reisinud oma kontsertidega risti-põiki läbi Venemaa. Kes meie pianistidest on sellise kangelastükiga hakkama saanud? Joamets on oma pianistliku energia panustanud eeskätt romantilisesse muusikasse, eriti vist Skrjabinisse.
Joamets on valmis eneseavaldamiseks. Ta on oma pakkumistes vahetu, helde ja spontaanne. Tema mängust kostub armastus ja kirglik suhtumine esitatavasse. Ta on intensiivne, hea suhtleja, kes ei jäta midagi välja ütlemata. Tema mängus ei ole rutiini, kõik sünnib siin ja praegu. Väärt omadus, millele võivad loota vähesed. Tal tuleb sellele aga ka lõivu maksta. Kohati kerkis teda kuulates küsimus, kas tahe ja tegu on sünkroonis. Emotsionaalse ja ratsionaalse kaalukauss kaldus mõtteselguse arvelt kõvasti esimese poole. Kannatasid proportsioonid. Liialdused ja vähene kõlaline kontroll (eriti pedalisatsiooni osas) sünnitas suuremates kulminatsioonides mõõdutundetu lärmi. Rahulikumas ja intiimsemas muusikas võis kuulaja avastada ilmekaid paljuütlevaid kujundeid. Kindlasti rääkis sel kontserdil kaasa saali kaja – ei olnud siin abi ka klaveri ja publiku ümberpaigutusest. Võib-olla just selle kajaefekti tõttu oleks tulnud suure kõla ülepaisutamise ja pedaali liialdustega ettevaatlikum olla. Tubin, Grieg, Skrjabin, Rahmaninov – see oli ilus, kuulajasõbralik ja loogiline kavaehitus.
Tubina teine, nn „Virmaliste sonaat” sobis oma salapärase õhustikuga selle saali akustikasse talutavalt. Mõtestatud, värvikas ja sisutihe esitus pani kuulama. Proportsioonid olid usutavad, kogu sündmustik hästi jälgitav ja viis mõtted kaugetele radadele, atmosfääri avarustesse. Kirjutatud on see muusika 1951. aastal Stockholmis pärast ühe põneva ja särava virmaliste vaatemängu jälgimist; Tubin sai inspiratsiooni eelkõige I osa (Rubato e agitato) meeleoluks. II osa (Andante) arendab lapi rahvaviise, III osas (Allegro) kõlavad šamaanitrummide sugestiivsed ostinaatsed imitatsioonid. Virmaliste helk kumab siitki läbi. Selle sonaadi esiettekande Stockholmis tegi Olav Roots, kes esitas seda ka New Yorgis. Eesti esiettekanne tuli alles aastal 1972, mängis Laine Mets. Griegi „Unenägu” mõjus debussylikult, aga ju võib und ka sellisena näha. „Halling” oleks võinud maalähedasem olla, „Gade” pakkus ilusa kõlapildi. Skrjabini mõttemaailm näib Joametsale omane, etüüdid jäid heas mõttes kõrvu, kuigi cis- ja dis-moll etüüdides polnuks ülearune vasema käe liikumisest ausamalt lugu pidada. Arvan, et Cis-duur etüüdis on ülemine hääl märkamatult varjatud meloodiaks, kas mitte? Millegipärast seda tavaliselt ignoreeritakse, nii ka seekord. Rahmaninovi etüüdpiltides oodanuks napimat pedaalikasutust, huvitavamat vasema käe materjali osatähtsust ja kõlamassidesse uppumise ohu vältimist. Tahan „Virmaliste sonaati” käesoleva kava õnnestunumaks esituseks pidada – virmaliste ettearvamatus kandus kaudselt üle terve õhtuse kava.