1949. aastani jätkas Vilma Tugi õpinguid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, kus tema peamine õppejõud oli Johannes Võerahansu. Stalini-aegne instituut jättis ta aga diplomita, sest keskkool oli lõpetamata.

Ainult väikese liialdusega võib öelda, et Vilma Toe loomingust ei tea keegi midagi. Ja ometi väärib see tähelepanelikku süvenemist. Tema säilinud õlimaalid, vaikelud lilledega ja ilma ning portreed, on meistrikäega maalitud ning mõjuvad üha vabalt ja värskelt. Õpingukaaslaste mäletamist mööda valdas Vilma Tugi erilist oskust suured maalipinnad kohe paika panna. Tema teostes võib märgata sellist värviseadmist laiemate pindadega nagu Alfred Kongol, teisal ka sellist õhurikast nähtavat pintslikirja nagu Aleksander Vardil. Erialast rakendust pakkus Vilma Toele töö Vanemuise teatri dekoraatorina, kus ta oli muuhulgas ka Aleksander Vardi abiline lavakujunduse ja kostüümide loomisel. Samuti juhendas ta õpilasi Pioneeride Maja juures.

Vilma Tugi ei kuulunud kunstnike liitu ja esines näitustel haruharva. Ometi andis Pallase kool talle küllalt jõudu üksinda vastu pidada ja mitte kibestuda, vaid jääda rõõmsameelseks ja osavõtlikuks. 2003. aastal sai temast kunstiühingu Pallas liige. Nüüd kavandab Pallas kunstniku mälestusnäitust.

Kunstiühing Pallas