Ehitusarheoloogial on kliimaga ootamatult palju seoseid. Isegi kui piirduda vaid viimase tuhande aastaga, siis on Eestis kogemus nii kliima soojenemise kui ka järsu jahenemisega. Ei ole teada, kuidas tajuti Eestis u 950. aasta paiku nn keskaegse soojaperioodi saabumist, kuid märksa selgem mõju oli kliima järsul jahenemisel kolm ja pool sajandit hiljem.
Veel XIII sajandi keskpaiku kavandasid Eesti uued isandad sooja ilma ehitisi. Selle tõenduseks on lahtiste kaaravade fragmendid: paest tahutud kaksiksammaste detailid Viljandi ja Rakvere linnustest ning Padise kloostrist. Ei ole selge, kuivõrd Eestis jõuti lahtisi kaaravasid ehitada, aga Vana-Liivimaa pealinnas küll. Elusuuruses saab väikese jääaja eel ehitatud lahtist kaaristut näha Riia toomkiriku ristikäigus.
Hiljem ehitati akendega, suletud galeriisid, nt Tallinna dominiiklaste ristikäigud. Väike jääaeg jõudis siiakanti sajandivahetuse paiku, 1303. ja 1306.–07. aastal kattus Läänemeri üleni jääga. Külm ilm, tormid ja vihm hävitasid viljasaagi. Näljahäda kõrval võimendas rahvastiku järsku vähenemist katk. Ellujäänud reageerisid elumajade küttesüsteemi uuendamisega. Arvatavasti jahenemise mõjul muutus Läänemere piirkonna kivimajades populaarseks Rooma hüpokausti ja kohaliku saunakerise ristand keris-hüpokaustahi. Neid leiame paljudes Tallinna elamutes, kloostrites ja linnustes. Väikese jääaja järgmistele lainetele reageeriti veel täiuslikuma küttekehaga. XVI sajandil saavutas populaarsuse pott- ja kahhelahjude ehitamine, mis jäigi põhiliseks kütteviisiks kuni uue soojenemiseni XX sajandil. Ei ole selge, millal ja kus hakati Eestis paigaldama kahekordseid aknaid. Keskaegsed aknad olid pigem ühekordsed, aga topeltraame kohtame kindlasti juba XVIII sajandi mõisahoonetes.