Pärast pikaajalist haigust suri 28. oktoobril Eesti Kirjanike Liidu liige Viljo Anslan.

Viljo Anslani kutsus meri: aastakümneid sõitis ta merd pootsmanina kala- ja kaubalaevadel. Meri ja meresõidud on ka Viljo Anslani romaanide, reisikirjade ja kirjutiste sisuks. Tema tekste hakati avaldama alates 1960ndate alguses ja sellest ajast kirjutas ta pidevalt, läbi aastakümnete. Ilmunud on ligi paarkümmend romaani, millest tuntumad on ehk 1990. aastal ilmunud „Konterbant“ ning 2006. aastal ilmunud „Aadlimäng“. Mereteema juurde jäi ta ka oma lühemas proosas: jutukogudes ja kolmes pikemas novellis ajakirjas Looming. Viljo Anslan ei kõhelnud oma teoseid eluga täitmast, „kuni täpsus ise teritub poeesiaks“, nagu on öelnud üks tema põlvkonnakaaslastest. Viljo Anslani teostes avaldub hämmastav ainetihedus, laevaelu argipäev tuleb seal esile kogu oma jõus ja brutaalsuses. Tema kirja pandud maailma võib lugeda kadunuks, nagu võib lugeda kadunuks Herman Melville’i või Joseph Conradi maailma. Ka Viljo Anslanit huvitas nagu neidki kirjanikke ennekõike inimloomuse tumedam tahk, mille meresõit toob halastamatult nähtavale. Tema teoste üheks põhitegelaseks on mees, kes peab end üksinda kehtestama, kellel ei ole väljastpoolt abi loota ja kes seda abi ehk ei ootagi. Selline mees oli ka Viljo Anslan ise. Raske ja kindel samm, sirge rüht, nagu me kujutlemegi pootsmanit, väärikus ja sõltumatus – sellisena mäletavad teda liidukaaslased.

Eesti Kirjanike Liit