13.–15. märtsini toimunud Viljandi kultuuriakadeemia muusikatriaad lisas kevadise Viljandi muusikaelule nooruslikke toone. Kui vahel kostab nurinat, et akadeemia tegemised jäävad liiga kooli seinte vahele, siis triaadi päevil tiheneb õppeasutuse ja linna side. Ka sel korral käisid tudengid kontserte andmas mitmes koolis. Huvilistel oli võimalus osaleda linnaraamatukogus peetud Olav Ehala ja Lembit Saarsalu kontsertloengul “Jazz – mis see on?”.
Triaadi oodatuim sündmus oli noorte muusikute võistlus rahvaviiside seadete tegemises ja pillivaldamises. Esinejaid hindas žürii koosseisus Helin-Mari Arder, Vello Kuura, Taivo Niitvägi, Lauri Õunapuu ning Jaan Ross. Eelvoorus valiti 26 fonogrammi hulgast välja 16 finalisti. Eelmiste aastatega võrreldes oli tase ühtlaselt hea. Kuigi kontsert kestis neli tundi, ei hakanud kordagi igav. Jazzi ja rahvamuusika ühendamisest sündis mitmeidki põnevaid kompositsioone, mis võlusid eelkõige oma siiruse ja ehedusega. Mõne tudengi puhul (näiteks Pavel Korotajev kontrabassil) võis täheldada toredat arengut pillikäsitlemise osas, teine üllatas oma kodukandi folkloori suurepärase valdajana (Jalmar Vabarna Setumaalt).
Rahvaviiside seadete puhul oleks tahtnud rohkem kuulda arenduslikke lugusid, tihti piirduti vaid rahvaviisile mõne üksiku akordi lisamisega. Mõni lugu lõppes just siis, kui areng oleks võinud alles alata. Pöördusin žürii liikmete poole küsimusega, mida nemad sellest arvavad.
Taivo Niitvägi: “Noorte esitus oli seisundi, mitte interpretatsioonikeskne, see oligi veenev. Me saame autentsest folkloorist kasutada ainult kilde, me ei saa taastada seda, mis kunagi oli olemas täielikul kujul. Rahvamuusika on objektiivne nähtus ning esitaja võtab nii palju folkloori, kui selles keskkonnas on.” Taivo Niitvägi arvates ei seisa asi mitte üksnes rahvamuusika töötlemises, vaid põhimõttelises suhtumises. Talle meeldis, et iga esineja oli oma nägu – mitte kopeeritud, vaid lähtus enda vaatepunktist. “Tase on kõrge ning on tunda, et see pole tulnud ilmutusena, all on suur töö, millele on pannud aluse 1980.-1990. aastate põlvkonnad. See ongi meie folkloorne keskkond, siit kasvab rahvas edasi.”
Helin-Mari Arder: “Ehedad esinejad lähtuvad endast ning arendus peab välja kasvama esitajast. Lauljad ei peaks muretsema, mida publikule näidata, võistlus tuleb laval ära unustada. Rahvamuusika kasutamine annab noortele hea põhja, kust on võimalus edasi liikuda. Jazz nõuab eelnevaid oskusi, rahvamuusikas saab lihtsamate vahenditega hakkama”.
Taivo Niitvägi sõnul võib Viljandisse panustada, kui tegemist on muusikalise kasvatusega. “Oluline aspekt on miljöö, atmosfäär. Tähtis on ka kultuuriline sõltumatus. Tallinnas on seda vähe – kus liigub palju musta raha, tuleb paratamatult kaasa kultuurilist segadust. Viljandil on selles osas eelis. Kuid see konkurss igatahes näitas, et eesti rahvas pole veel välja surnud.” Jaan Rossi sõnul oli kuuldud pilt üsna mitmepalgeline: vaatamata 16 esinejale ei olnud kordamisi muusikaliste ideede osas. Musitseerimise traditsioonis on tunda elujõudu. “Selleks, et panna üliõpilased nii loovalt tööle, peab olema väga hea atmosfäär. Olen nüüd ühes asjas targem: teadsin, et siin on kolm õppekava nelja-aastase õppeajaga, nüüd nägin kahe õppekava (pärimus- ja jazzmuusika) kokkupuudet. Need suunad on tugevalt seotud, see on koolile suur kiitus.” Õnnestunud ürituse puuduseks võib pidada seda, et väljastpoolt Viljandit oli vähe osavõtjaid. Millega seletada ürituse vähest populaarsust eesti noorte muusikute seas? Helin-Mari Arderi arvates võib põhjus olla selles, et paljudel jazzmuusikutel on rahvaviiside seadete osas väike tõrge ja hirm: äkki ma ei saa hakkama?
Korraldajad ei kavatse siiski konkursi nõudeid muuta, sest just pärimusmuusika sümbioosi teiste stiilidega peetakse kultuuriakadeemias oluliseks. Muusikaosakonna juhataja Tuulike Agana sõnul on edaspidi plaanis muuta muusikatriaad rahvusvaheliseks. Näiteks kaasata soome tudengid, kellega on õppeasutus varemgi koostööd teinud. See võiks konkurssi tunduvalt elavdada. Tähtis on, et üritus ei jääks koolisiseseks, vaid kiirgaks rohkem väljapoole.
