Mulle tundub üha enam, et heategevus on teatud mõttes kuritegelik nähtus – juhul kui see toimib nagu sotsiaalne indulgents, mis tsementeerib sotsiaalset allakäiku põhjustava elukorralduse. Heategevus-show’s on ju staariks nii alkohoolik, kes kristlike prouade küpsetatud kookidele odekolonni peale joob, kui ka parteilane, kes hardas situatsioonis pildi peale püüab jääda. Heategevus annab mõlemale alibi, kinnistades pildis ja sõnas kõik positsioonid kui normaalsed ja isegi ülevad – ja välistades olulised küsimused. Näiteks küsimuse, missugune on eestlaste ja eestluse elujõud ja elukvaliteet, kui võtta arvesse narkosõltlased, haiged ja töötud ning ka perspektiivitut elu elavad, hariduseta miinimumpalgalised, kes vaesuspiiri alla ei mahugi. Teada on, et kolmandik eesti elanikke vanuses 15–74 põeb pikaajalisi või kroonilisi haigusi. Eesti elanik on alkoholitarbimises Euroopas teisel kohal (2008 – 11,9 liitrit, aga Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on kriitiline piir juba üle 6 liitri absoluutalkoholi inimese kohta aastas). Ja pole siin tegu idanaabri karvase käega, mida kõikide hädade põhjusena serveeritakse, vaid meie liberaalse alkoholipoliitikaga: eestlased tarvitavad alkoholi rohkem kui kohalikud muulased. Kasiinosõltlasi on Eestis 20 000–30 000 ja nende arv kasvab. Majandussurutis on toonud töötuse, mis absoluutse tõenäosusega süvendab kõiki nimetatud probleeme.
Kõik need sotsiaalsetesse riskirühmadesse kuuluvad inimesed on seotud teiste inimestega (lastega, vanematega, lähedastega), kes võivad ka paremal järjel olla, kuid kes kannatavad emotsionaalselt, kannavad nendega seotud kohustusi kaudselt, maksumaksjatena, või ka konkreetselt, perekondlike sidemete tõttu. Arvudele mõeldes ei ole vist palju oletada, et viletsuse võrgustik võib hõlmata või puudutada ka poolt või kolmveerandit elanikkonnast, isegi nii-öelda parimaid peresid.
Kuidas meil neid teemasid käsitletakse? Traditsiooniliselt kahel viisil: lõbusalt või tõrjudes. Ühest küljest on normiks saanud kõikide narko- ja läbuürituste romantiseerimine, esitamine „elustiili” osana või meelelahutusena. Endiste või praeguste joodikute elulooraamatutestki jääb kajama elumerel seilamise uhke paatos. Sama suhtumise teine tahk on tõrjumine ja eitamine, mis väga pikka aega iseloomustab kõige kõrgemat, valitsuspoliitika tasandit. Ma ei usu, et mõnes teises suure töötute armeega riigis peale Eesti võiks peaminister poliitilise ärapanemise eesmärgil mõnitada konkureeriva erakonna toel ajutise tööotsa saanud töötuid. Ja kui keskmine valitsuspoliitik vaatab sotsiaalprobleeme läbi kohustusliku kroonuoptimismi prillide, siis avanebki opositsioonipoliitikule suurepärane võimalus rakendada hädalised poliitilise võitluse ree ette, väristada häält kodutute jõulusöömaajal. Eesti ametliku ja põhilise – julge hundi ehk eduideoloogia kujundatud mentaliteedist kõneleb selget ja karmi keelt selle aasta „Jõulutunneli” saatejuhi Margus Saare vahendatud kolleegi kommetaar: „Inimestel on kergem halba teha, see ei võta sinult midagi ja tugevdab kesta. Hoolimine nõuab ohvrit, paljastab su nõrga poole, teeb sind haavatavaks”.
Või teine hiljuti loetud fakt: eesti lapsevanemad näeksid oma kooliskäivaid lapsi heameelega kas või vägivaldsena, peaasi et nad kiusatavaks ei saa. Ei ole vist juhus, et suur osa välisriikides elanud eestlastest või Eestis elanud välismaalastest märkab eestlaste puhul (eluhirmust tulenevat?) suletust või aktiivset pahatahtlikkust – ohvrivõi agressorisündroomi. Anonüümne laadademokraatia on avaliku sõna autoriteeti tugevasti devalveerinud, ometi algab kõik sõnast, mis kujundab mõtteviisi. Võimu juures seisvate inimeste sõnumeid ei saa alahinnata, need kujundavad vaimsust isegi juhul, kui neid kirutakse. Ka ainult probleeme tunnistav ja inimsõbralik retoorika aitaks luua sotsiaalset turvatunnet. Mis põhiline – sellest saavad alguse lahendused. Et Eesti ühiskonna tervis paraneks, selleks peaks ühiskonnaasjadest väga kaua hoopis teisel viisil mõtlema ja kõnelema. Aga need peaksid uued mõtlejad ja kõnelejad olema.