Oktoobri alguses külastas Eestit Briti uuriv ajakirjanik Martin Bright, kes avaldas loo, mille põhjal on tehtud Hollywoodi film „Riigisaladus“ („Official Secrets“). Film räägib Suurbritannia nn vilepuhujast Katharine Gunist, kes lekitas pressile informatsiooni ebaseadusliku luureoperatsiooni kohta, mis oli seotud 2003. aasta Iraagi sõja alustamisega. Praegu töötab Bright toimetajana sõnavabaduse kaitse ja edendamisega tegelevas mittetulundusühingus Index on Censorship, mis annab välja sama nimega kvartaliajakirja. Filmi „Riigisaladus“ vaatamisele järgnes konverentsil „Usaldus = ellujäämine!? Kust tuleb ja kuhu kaob usaldus ja kuidas jääda ellu?“ Brighti ja Tartu ülikooli ajakirjanduse professori Halliki Harro-Loidi avalik vestlus. Kokkuvõtte vestlusest koostas Carmen Helene Raudmets Tartu ülikooli eetikakeskusest.
Kas inimene peaks vilet puhuma?
Halliki Harro-Loit: Eestit peetakse vabaks riigiks, kus läbipaistvus ja demokraatia on tähtsal kohal. Siiski on läbipaistvuse näitaja ka Eestis tasapisi langema hakanud, sama võib tegelikult täheldada kogu Euroopas. Kui tulla aga nn vilepuhumise juurde Euroopa seadusandluse kontekstis, ei aitaks minu meelest seadusemuudatused vilepuhujate eest võidelda. Ilmselt ei oleks sellistest seadustest kasu ka Ühendkuningriigi kontekstis?
Martin Bright: Vilepuhumist käsitlevad seadused ei kehti riiklikku julgeolekut puudutavate juhtumite kohta, mistõttu näiteks filmis nähtud Katharine Guni Ühendkuningriigis vilepuhujaks ei peetaks, ehkki mina kirjeldaksin teda küll nii.
Vilepuhumise kontseptsioon on ka minu jaoks keeruline. Ühendkuningriigi ajakirjanike ametiühingu eetikakoodeksis seatakse esikohale allikate kaitse, iseasi, kas ajakirjanikud seda alati järgivad. Ajakirjanikuna oli minu esimene lojaalsus allikale, ehkki selles ametis on lojaalsusi mitu: lugejale, ajalehele või ringhäälinguasutusele, kolleegidele, perekonnale. Minu meelest on ajakirjanikul erakordne privileeg vaadata inimeste ellu. Inimesed usaldavad talle oma sõnad ja lootuse ning nagu Katharine Gunigi puhul, usaldavad nad teda püüdma mingit muutust esile kutsuda. See on üliväärtuslik suhe. Seega eelistaksin rääkida pigem ajakirjaniku ja allika suhtest, mitte niivõrd vilepuhumisest. Vilepuhujal on pigem suhe ühiskonna kui minu kui ajakirjanikuga.
Harro-Loit: Filmis on stseen, kus Katharine räägib, et mõtles anda ajakirjanikele vihje, et nemad uurimistöö enda peale võtaksid. Kas ja mida saab aga allikale üldse lubada? Mil määral te allikale kaitset pakute ja kui palju püüate ise käsitletavat teemat edasi uurida?
Bright: Katharine Guni lugu on selles kontekstis põnev. Mõnes mõttes ei olnud ta tavaline allikas ning meil ei olnud muud kui paberile trükitud tekst. Me ei teadnud, kust see pärines. Kui keegi täna minu juurde tuleks ja küsiks nõu, kas ta peaks vilet puhuma, ütleksin ilmselt ei. Minu meelest on hind, mida selle eest maksma peab, alati liiga kõrge. Selle üle peame aga ühiskonnana juurdlema – kui vajame vilepuhujaid, peame neile sõnavõtmise kergemaks tegema.
Katharine Guni juhtum on huvitav ses mõttes, et ta ei teadnud täpselt, mida ta teeb. Siin peitub ka paradoks – ühest küljest oli ta suurepärane vilepuhuja, sest tema eesmärgid olid täiesti üllad ja puhtad ning valitsus teadis seda. Samuti pidime vaatlema Katharine’i motiive: kas ta on spioon? Mida ta oma arust tegi? Keda võiks tema loo avalikustamine kahjustada? Miks ta oma abikaasale sellest midagi ei rääkinud? Mõnes mõttes käitus ta väga vastutustundetult. Asjaolu, et Katharine nii suurelt riskis, nii lihtsameelselt ja tagajärgedele mõtlemata kõiges käitus, tegigi selle loo avaldamise võimalikuks.
Loomulikult on see, mida ta tegi, suurepärane nii minule, minu karjäärile, filmile kui ka ajakirjandusmaailmale. Ometi mõtlen tihti, et mida ta oma arust tegi!? Tema mõtteviis on vapustavalt naiivne – tema šokk selle üle, mida Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide valitsused tegid, oli lihtsalt niivõrd suur, et pelgalt nende sõnade ümbrikusse panemine ja ajakirjanikele saatmine tekitas lootuse sõda Iraagis peatada. See on imetlusväärne ja samas hullumeelne.
Ajakirjaniku töö ja eetika
Harro-Loit: Kui palju toimetuse ajakirjanikud loo avaldamisel koostööd teevad? Kui palju aega pühendatakse esiteks loo tõestamisele (seda tegemata ei saa ju midagi avaldada) ja kui palju keskendutakse tagajärgedele, mis info lekitajale kaasneda võivad? Milline peaks olema nende ajakirjanike väljaõpe, kes vilepuhujate antud infot kasutavad?
Bright: See sõltub väljaandest. Katharine Guni looga tegutsesime kolmekesi. Väljaandes Observer, kus ma töötasin, võis ühe looga töötada 20–25 ajakirjanikku, mõnes teises aga näiteks viis. Guni loole lisaks töötasin kõnealusel nädalal veel nelja-viie loo kallal. Ameerika Ühendriikide väljaannetel on jätkuvalt palju ressurssi ja seal võib ajakirjanike meeskond kuude kaupa ühe loo kallal töötada.
Väljaõpe on oluline, aga selle kõrval on tähtis ka teatav instinkt, on vaja ajakirjanikke, kes suudavad otsustada, kas infokillust võib saada hea lugu või mitte. Kui Katharine Guni saadetud memo meie lauale jõudis, oli see juba ühest väljaandest läbi käinud ja nemad olid kahelnud, kas selle sisu tõele vastab. Meie kolm aga leidsime, et loo juures midagi on ja peame seda lähemalt uurima. Ma arvan, et selleks läheb vaja midagi kirjeldamatut. See on võib-olla liialt romantiseeriv lähenemine, aga ajakirjanikul on vaja loo kirjutamiseks head nina.
Harro-Loit: Olen märganud inimeste seas ka teatud ükskõiksust maailmas toimuva suhtes. Kui näeme, et läbipaistvuse ja vilepuhujate ning kriitika kaitsmise tähtsust teadvustatakse avalikkuses vähe, kas peaksime midagi hariduses muutma?
Bright: Kindlasti. Ma ei taha küll kõlada nagu vana torisev ajakirjanik, ent minu meelest on suurim probleem asjaolu, et inimesed ei loe enam. Kui inimene ei istu raamatu või ajalehega maha ja ei asu sellesse veidi meditatiivsesse ruumi, läheb midagi tähtsat kaotsi. Ma arvan, et selles, kuidas ühismeedia inimeste ja eriti laste ajusid mõjutab, on midagi väga suurt, mida me veel ei mõista. Peame väga hoolikalt läbi mõtlema, kuidas teave laste ja noorteni jõuab, kuidas nad seda füüsiliselt vastu võtavad ning mida see nendega teeb. Peame kehtestama meetmed (ilmselt seadusandlikud), et püsivat ja pöördumatut kahju vältida.
Ajakirjandus dialoogis ühiskonnaga
Harro-Loit: Olen nõus. Mainisite ajakirjanikueetikat ning hakkasin mõtlema, et teil on väga hea professionaalne kogukond, kes head tööd teeb. Ajakirjandusele on aga oluline, et lugejaskond vajaks ja hindaks väärtusi puudutavaid lugusid. Mida teie sellest arvate, kuivõrd oluline on arutleda ajakirjanduses moraaliküsimuste, valetamise ja tõe üle ühiskonnas?
Bright: Just siis, kui mõtlen, et annan alla, või tunnen, et maailma või ajakirjanduse olukorra või ajakirjanduse kokkuvarisemise või TikToki kasvava populaarsuse pärast täielikku masendusse langema hakkan, juhtub midagi, mis paneb mind mõistma, kuivõrd tähtis ja hädavajalik ajakirjandus ikkagi on. Lõppkokkuvõttes inimesed ikkagi hoolivad, kui miski neid mõjutab.
Ühendkuningriigis oli umbes 20 aastat tagasi üks postiametiga seotud juhtum [nn Suurbritannia Post Office’i skandaal]. Postkontoritesse seati uued Fujitsu süsteemid, mis pidid töötamist tõhusamaks muutma. Ühel hetkel hakkasid postkontorites töötavad inimesed, kes niigi kuigi palju palka ei saanud, märkama, et päeva lõpus näitas süsteem, nagu oleks raha puudu. Kui nad selle vaidlustasid, öeldi neile, et see on nende süü ja nad peavad vahe oma taskust kinni maksma. Selliseid puudujäägi-juhtumeid leidis aset üle kogu riigi ja niivõrd ulatuslikult, et inimesi mõisteti pettuse eest isegi vangi ja mõni sooritas enesetapu.
Pisikese väljaande ajakirjanikud hakkasid seda uurima ja leidsid, et viga ei olnud mitte neis tuhandetes postkontoritöötajates, kes väidetavalt üle kogu riigi pettusi toime panid, vaid masinates.
Tänu selle väikese ajakirja tööle võtsid teisedki, sealhulgas BBC selle loo üles ja nüüd, lõpuks, hakkavad ohvrid õiglusest osa saama. Sellele loole mõeldes mõistan, et just selleks ongi ajakirjandust vaja. Inimestele tehtud kahju hüvitamise ja tunnustamiseni läks küll 25 aastat aega, ent ajakirjaniketa oleksid kõik need inimesed ülekohtuselt vangi saadetud.
Harro-Loit: Leian, et iga kord, kui ajakirjanduses avaldatakse lugusid näiteks võimu kuritarvitamise kohta, sunnib see võime kuritarvituste suhtes ettevaatlikum olema, sest alati on võimalus, et korruptsiooniloost saab meediaskandaal. Kas film „Riigisaladus“ oli selles valguses väga mõjukas?
Bright: Olen nõus. Minu meelest on see oluline film, tõenäoliselt olulisemgi, kui oli minu kirjutatud artikkel. Lugu trükiti liiga hilja. Katharine oli vilepuhujana väga keeruline juhtum, sest pidime kulutama niivõrd palju aega sellele, et tõestada, et memos kirjutatu üldse on tõsi. Selleks ajaks, kui artikli trükkisime, oli juba hilja ning lugu jäi suurema teema – sõja algus Iraagis – varju. Minu meelest oleks see artikkel aga pidanud suurema kõlapinna saavutama. Võib-olla oleks asjad hoopis teisiti läinud, kui seda oleksid kajastanud Ameerika Ühendriikide meediatitaanid.
Lõpuks aga võtab võimu vastutusele asjaolu, et artikkel jättis ajalukku ühe versiooni tõest. Katharine ei peatanud sõda ja see ei olnud ka meie, ajakirjanike ülesanne. Küll aga on ajakirjanike ülesanne kirjutada ajaloo esimene mustand ja seda me kahtlemata tegime. Võib-olla on siin kõige tähtsam asjaolu, et tänu Katharine’i teole ei saanud Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik ÜRO kaudu oma tegevusele Iraagis seaduslikku alust, mistõttu oli põhimõtteliselt tegemist ebaseadusliku sõjaga.
Harro-Loit: Puudutasime vestluse alguses läbipaistvust kui üht väärtust, mille näitaja Euroopas on languses. Samas vajame läbipaistvust praegu rohkem kui kunagi varem. Kui mõelda näiteks Ühendkuningriigi peale, siis millised asjaolud võiksid muutuda või peaksid muutuma, et vilepuhujad ja läbipaistvus oleksid rohkem kaitstud? Mil moel peaks moraalne mõtlemine muutuma?
Bright: Minu meelest elame üsna murettekitaval ajal. Näiteks Hiinas on ajakirjandus praktiliselt kriminaliseeritud – lääne traditsiooni järgiv ajakirjanik on reetur. Hiinas on ajakirjanike lepingutesse sisse kirjutatud, et nad peavad nõustuma jälgimisega. Neil peab olema telefonis rakendus, mis kõike salvestab ja loomulikult peab kirjapandu president Xi suhtes positiivne olema. Meie siin võime öelda, et vähemalt ei ela me Hiinas, Venemaal või Valgevenes, aga sellega peab olema ettevaatlik.
Demokraatlikes ühiskondades on asjadel silma peal hoidmine kodanike ülesanne. Kui madalseisust välja saame, tuleb järgmise põlvkonna ajakirjanikel leiutada võimu vastutusele võtmiseks uusi viise ja rahastusmudeleid. Peame leidma uusi võimalusi, sest ajakirjandus on inimese üks põhivajadusi. Pean selle all silmas, et inimestel on vaja infot vahetada ja neile meeldib seda teha. Kui mina tean kellegi kohta midagi, mida teised ei tea, on sellel väärtus.
Mingil moel võib ajakirjandust ka klatšiks pidada, ka uurivat ajakirjandust. Põhimõtteliselt ei ole vahet küsimustel: „Kas teadsid, et Ühendkuningriigi valitsus luurab ÜRO järele ja rikub New Yorgis kogunevate diplomaatiliste esinduste demokraatlikke põhiprotsesse?“ ja „Kas teadsid, et P. Diddy [Sean Combs, tuntud esinejanime all Diddy] korraldab pidusid, kus ta alaealistega seksib?“ Seda ajakirjanikud teevadki ja peame leidma viise, kuidas seda jätkata.
Vilepuhumine Eestis
Organisatsioonide kriitikataluvus ja sealt lähtuv vilepuhumine on ka Eestis päevakorral, sest kuigi Eesti on suure ajakirjandusvabadusega maa, on sõnavabadus siin hoopis vähem kaitstud. Väikeses ühiskonnas on inimestel keeruline kriitilist arvamust välja öelda eriti organisatsiooni tasandil, sest on suur oht saada endale külge ebalojaalse töötaja silt.
Oleme kolleegidega mitu aastat kogunud nn vilepuhuja juhtumeid ja kahjuks ei ole meile teada ühtki vilepuhuja jaoks õnneliku lõpuga lugu. Kogutud juhtumites ei ole vilepuhujad kohe oma kriitikaga meediasse tormanud, vaid on püüdnud enne organisatsiooni sees kõneleda. Meie juhtumitega seotud organisatsioonides ei ole juhid paraku kriitikat kuulanud või on püüdnud seda vaigistada. Ometi on kuulamine ja kriitikataluvus organisatsioonides ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohalt väga tähtis.
Mida vähem sõnavabadust on organisatsioonides, seda suurem on korruptsioonioht ja seda olulisem ajakirjanike roll. Ajakirjanikel on legaalne õigus oma allikaid kaitsta, mingil määral püütakse seda teha ka hiljuti Euroopa Liidus sätestatud liidu õiguse rikkumisest teavitatavate isikute kaitse direktiiviga ning Eestis vastu võetud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seadusega. Aga kas seadustega saab kultuuri vastu?
HALLIKI HARRO LOIT
