Täna on jälle püha Valentinuse päev, kes 3. sajandi lõpul 14. veebruaril märtrina nüliti. Otsekui knnitamaks kõnekäändu „Sõber sõbra naha koorib“, on seda kurba päeva hakatud tähistama ka sõbrapäevana. Selle puhuks andis Vikerkaar välja sõpruse-teemalise erinumbri, mille avab unustatud klassiku Peeter Jakobsoni luuletus: „Sest sõprus, sulle hüüan ma:/ Las’ mind su hõlmas viibida!“. Järgnevad klassikalised arutlused Cicerolt (tõlge ja järelsõna Kristjan Pruul) ja R. W. Emersonilt (tõlge ja järelsõna Triinu Pakk) ja moodsamad esseed Maurice Blanchot’lt (tõlge ja järelmärkus Anti Saar) ja Giorgio Agambenilt (tõlge Maarja Kangro, järelsõna Daniele Monticelli). Tõnu Õnnepalu mõtiskleb sõpruse tabamatuse üle, Johanna Ross arutleb sõbrannandusest, Tõnis Kahu bändimeeste kiindumusest ja Eik Hermann arvustab Toomas Raudami sõpruse-esseed. Jaan Kaplinski talletab Uku Masingu ütlemisi, Andrus Kasemaa kirjutab „leskedest“ ja Peeter Sauter oma pojast. Luulelehekülgedel on sõbralikult koos Jürgen Rooste tsükkel „Rahvaloendaja“, fs-i „Taanilinna kunn“ ja kolm luuletust Kalle Käsperilt. Lisaks kirjutab Eero Epner Ene-Liis Semperi näitusest, Epp Ollino Peeter Helme romaanist „Varastatud aja lõpus“ ja Aivar Loog Triin Tasuja luulekogust „Armastust on ja armastust pole“. Kõik see on saadaval 3.80 € eest.
Tahaks loota, et seegi kord on Vikerkaar ajast paar kurvi ees ning sõpruse-number kuulutab ette sõpruse ajastu peatset saabumist. Nii nagu 2011. aasta oktoobri-novembri number aimas ette kolm kuud hiljem ACTA ümber puhkenud kirgi. Meenutan, et tolle numbri raskuspunkt oli autoriõigustel ja võrgukultuuril. Kaido Kikkas kirjeldas vabakultuuri liikumise juuri ja eesmärke. Tänu ebakonventsionaalsele lähenemisele intellektuaalomandile (nagu vabavara ja vabalitsentsid) on sündinud palju uuendusi, mis oleksid muidu takerdunud. Kärt Nemvaltsi seletas, miks autoriõigust ei saa nii kiiresti ümber teha, nagu tehnokratid unistavad. Autoriõigus on rahvusvaheline ja regionaalne ning väikeriigi mänguruum on piiratud. Samas on tarvis selgust, kuhu üldse minna tahetakse. Mihkail Xifaras kaevus intellektuaalomandi mõiste juurteni, valgustades selle erinevusi tavalisest omandist, ning näitas, et copyleft – taotlus vabastada tarkvara ja kultuuritoodete levik omandiõiguslikest piirangutest — pole copyrighti vastand, vaid põhineb viimasel. Küll aga tõestab copyleft, et omand ja ainuõigus ei tarvitse koos käia. Creative Commons-litsentside isa Lawrence Lessigi vaagis autoriõiguse ja tehnoloogia vastasmõju ning, pidades valmistükkidest uute teoste loomist kultuuri tulevikuteeks, pakkus välja autoriõiguslikke lahendusi, mis seda tegevust ei kammitseks. Jonathan Zittrain näitas, kuidas interneti generatiivne, st paindlik ja kasutajapanustele avatud areng, on takerdunud, sest avatusega kaasnevad ka enesehävituslikud ohud (viirused, kuritegevus), ning visandas viise, kuidas säilitada interneti loovat avatust koos turvalisusega. Robin Mansell aga kaitseb intervjuus Indrek Ibrusele „võrguneutraalsust“ ning taunib püüdlusi failide jagamist kriminaliseerida.
Vt:
Xifaras: http://www.eurozine.com/articles/2011-11-17-xifaras-et.html
Ibrus: http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5348
Mansell: http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5354
Wikileaksist: http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5355
Vikerkaart saab tellida aasta läbi: http://www.tellimine.ee/vikerkaar-1; 12 kuu tellimus maksab 18.80 €, e-versioon niisama palju.