Seadusandja tegi kümme aastat tagasi kontserdi- ja teatripiletite kohta otsuse, et kultuurilised teenused maksustatakse 2002. aastast soodusmääraga, mis tol hetkel oli 5%. Kultuuriga seotud kaupadest oli samasugust maksumäära selleks ajaks juba kolm aastat rakendatud raamatutele puhul. See on madalam – praegu 9% – tänagi. Eks selle soodusmäära ümber oli palju emotsioone ja trikitamist ning tantsuteatriks hakkasid üleöö paljud klubid, kus tantsijatari ainsaks kaaslaseks vertikaalne post kahe peegli vahel. 2003. aastast kehtima hakanud käibemaksuseaduses oli pilet asendunud formuleeringuga „etenduse või kontserdi korraldamine” ja soodusmäära maksmise tingimuseks oli riigikogu sõnastanud normi: piletite suhtes 5%-lise käibemaksumäära rakendamiseks peavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustama etendusasutuse kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10%. Seega ei päde müüt, nagu oleks selline soodusmäär kehtinud vaid avaliku sektori teatritele-kontserdikorraldajatele. Aga mida see madam määr üldse andis? Käibemaks on teadupärast lõpptarbija maks ehk kõige lihtsam oleks väita, et üllas eesmärk oli selleks, et teatrilembene eestimaalane saaks kassast odavama pileti. See on otsesõnu öeldes loll väide. Turumajanduslikus ja eriti nii konkurentsitihedas sektoris, nagu seda on etenduskunstid ja meelelahutus, paneb hinna paika nõudluse ja pakkumise suhe. Küll aga on oluline teada käibemaksu arvestamise loogikat, kus maksukohuslane võib oma kalendrikuu arvestatud käibemaksust maha arvata selle kuu majandustegevuse käigus teistele ettevõtetele kaupade ja teenuste soetamisel makstud käibemaksu. Seda nimetatakse sisendkäibemaksuks. Me ju pidevalt maksame pakkide kaupa arveid, millel eraldi rida „käibemaks”. Lõpptarbijatena me seda summat maksuametilt tagasi küsida ei saa, küll aga saavad seda ettevõtjad, kelleks käibemaksuseaduse mõttes on ka enamik teatreid ja muusikakollektiive. Kui nüüd lõpptarbijale teatud kauba müüja peab tasuma oma käibelt vaid 9%, kuid tagasi saab küsida sisendkäibemaksu, mis tavamääras on 18%, siis on ju ilmne, et etendusasutustele jäi lihtsalt rohkem käibevahendeid. See võis mõjutada hinda, kindlasti avaldas aga positiivset mõju lavastuste ja kontsertide arvule. Aga milleks selline 10% avaliku raha nõue üldse?
Põhjus oli lihtne ja peitub meie kultuuripoliitika ühes alustalas: niipalju kui võimalik, langetavad avaliku raha kultuuriorganisatsioonidele suunamise üle otsuse ekspertkomisjonid. Kultuurkapital on selle kõige kaugemale arendatud näide. Kriteeriumiks on ekspertide arvamus, olgu need siis kultuuriministeeriumis, linnades-valdades või kultuurkapitalis. Just eksperdid on need, kes määravad asutustele või sündmustele avaliku finantstoetuse. Ja kui see ei ulatunud üle kümnendiku organisatsiooni aastaeelarvest, siis järelikult paigutasid eksperdid sellise kultuuritegevuse kommertsi, mitte kunstide alla ning soodusmääraga käibemaksu rakendada ei tohtinud.
2007. aasta septembris tuli Tallinna halduskohtu taotlusel kokku riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ja arutas vaidlust, mille olid käima lükanud maksu- ja tolliamet ning MTÜ Muusikaliteater. Eks esimene tahtis käibemaksu saada täis-, teine aga soodusmäära järgi. Vaidlus päädis riigikohtu kolleegiumi seadusemuudatusega, kus 10% avaliku eelarveraha olemasolu tunnistati õigustühiseks. Seega kehtis istungile järgnevast päevast soodusmäär kogu vähegi etendusehõngulisele tegevusele.
2008. aasta lõpus otsustas valitsus, et tühja neist 1998. aasta kultuuripoliitika põhialustest, kus deklareeritud, et käibemaksuseaduse muutmisel lähtutakse vajadusest diferentseerida alandamise suunas käibemaksu sotsiaalselt oluliste teenuste puhul, mille hulka kuuluvad ka kultuurialased teenused. Eelmine valitsus viis parlamenti käibemaksu ühtlustamise aga neljakordse suurenemise suunas. Enne selle protsessi algatamist kogus tollane kultuuriminister toetajaid, lubades tollel hetkel juba kahanevates eelarvetes seni soodusmaksu tasunud etendusasutustele toetust. Ja 2009. aastal toetus ka tuli: 14,5 miljonit krooni jaotus tosina kontserdikorraldaja ja kaks korda nii paljude teatrite vahel. Toetuse saajate ringi võeti need, kes olid ministeeriumist ja kultuurkapitalist toetust saanud ning seda ka 2009. aastaks taotlenud, eks loomulikult pidi asutus olema ka käibemaksukohuslane. Summade arvutuse aluseks oli 2007. aasta käivete proportsioon. Eksiradu käivad need, kes arvavad, et tegu oli miski uue ministeeriumi toetusprogrammiga, mille mõjuvälja oleksid pidanud jääma kõiksugu meelelahutajad. Kui senine käibemaksunorm ei sobinud võrdse kohtlemise printsiibi vastu eksimise tõttu, siis toetuse mittemaksmine oleks rängalt riivanud õigustatud ootuse põhimõtet, mis ju ka konstitutsiooniline õigus. Kõigile neile aga, kes lisandunud etendusasutusega kultuuripilti viimasel neljal aastal, oli reeglistik (loe: kõrgem käibemaksumäär) teada juba tegevust alustades. Seega: reeglid on teada ja nurisemiseks pole põhjust.
Nurisema ja tegelikult kõvasti peavad aga need 35 etendusasutust, kes järgmistel aastatel käibemaksukompensatsiooni enam eelarvele toeks ei saanud. Mis sellest, et praegune rahandusminister hoidis siis tollase kultuuriministri ligi ja lubas, et kui valitsusliidu ettepanek läbi läheb, siis nii, et leitakse eelarves raha 13protsendilise käibemaksumäära tõusu kompenseerimiseks. Sinna see lubadus ka jäi. Ja nüüd, kui järjekordne eelarve kohe-kohe seaduseks saab, võib ülekohus etenduskunstide ridadest karjuda, kuis jaksab – haamer kukub ja maksud olgu makstud. Kuidagi kurb pilk tuli.