Susanne Riegelnik. Viin nr 1. 1996. Akrüül, lina. repro
Austria kunstnike näitused Eesti rahvusraamatukogus: “Vaade Viini linnale. Topograafiline tajumus”, “Salzburgi kunstimaastikud”, “Dieter Josef. Litograafia kui sõnum”. Näitused on avatud kuni 4. XII.
Viini kunstnike väljapaneku kohta on näitusevoldikus antud seletus: “Tähelepanu keskmes on Viini linn – mitte küll sellisena nagu ta (silmale nähtav) on, vaid linn kui n-ö tooraine, mida kunstiteoste tarbeks kasutatakse.” Selle vajaliku eelteadmiseta võib vaatajal olla küllalt raske hoomata esitatu kontseptuaalset ühtsust, niivõrd erinevad on need ligi poolsajandi jooksul valminud kunstitööd stilistiliselt, teostustehniliselt ja mis peamine, ka seotuselt Viiniga. On näiteid abstraktsetest kompositsioonidest, misjuures Karl-Heinz Klopfi teoste aluseks on ühe tänava hoonestuse asendiplaan, Martin Kaltneril Viini kahe linnarajooni aerofoto ja Susanne Riegelniki suuremõõtmelise maali algaineks linnaplaan. Fabio Zolly on teinud frotaaži, millel jäljendid tänavate metall-luukidest, Herwig Zensi sümpaatse abstraktse kollaaži kohta saab ainult etiketilt teada, et kujutab vabrikut, Lawrence Weineri puhtkontseptuaalne teos annab verbaalse vihje Viinile, kujundlikult midagi näitamata. Loomulikult leidub äratuntavaid motiive, ja mitmes laadis: realistlikul allhoovusel põhinevat (Ulrich Gansert), mõõdukalt hüperrealistlikus võtmes (Hans Stockbauer), vaoshoitult ekspressiivses kujutusviisis (Walter Malli). Kokkuvõttes võib öelda, et ehkki Viini telg jääb väljapanekus mõnevõrra punktiirseks, annavad veerandsaja kunstniku teosed (kellest vanemate sünniaasta on 1925 ja kõige nooremad sündinud 1960. aastail) mitmekülgse ja huvitava pildi meile vähetuntud austria nüüdiskunstist.
Päris tundmatu see kunstimaailm siiski pole ja mõned nimed näituselt aitavad meenutada varasemaid eesti ja austria kunsti kokkupuuteid. Näiteks Arnulf Raineri teosed jäid siinkirjutajale meelde 1970. aasta Krakovi graafikabiennaalilt just seetõttu, et tema ekspressiivsed serigraafiatehnikas tööd olid niivõrd erinevad sel näitusel rahvusvaheliselt debüteerinud Jüri Arraku, Tõnis Vindi ja Vello Vinna omadest. Neli aastat hiljem olid Arnulf Raineri juba sügavtrükitehnikas graafilised lehed Tokyo biennaalil eksponeeritud Leonhard Lapini ja Mare Vindi lähinaabruses. Ja lahkunud Othmar Zechyr (1938 – 1996) oli üks Austria esindajaist Ljubljana 1971. aasta biennaalil, kus rekordrohkelt, kümne kunstniku loominguga, oli esindatud eesti estamp. Kauge ja vähetuntuna näiv ei tähenda, et puuduksid kokkupuutepunktid ühises kultuuriruumis.
Mina suudaksin kuraatorina teha Viini näitusega võrreldava, eesti kunsti tutvustava ning Tallinnaga seonduva väljapaneku. Paraku ei ole seda võimalik teha Tallinna linna kunstikogule toetudes. Ja siin pakub Viini kunstnike väljapanek meile ühe üldisema õppetunni: nende valik on tehtud 1950. aastal rajatud, järje- ja sihikindlalt täiendatud ning tänaseks ligi 17 500 (!) teost sisaldava kollektsiooni põhjal. Tallinna linna kunstikogust on räägitud, seda on paaril korral (uuesti) asutatud, kuid inimeste ja päevapoliitiliste lähisihtide vahetudes unustatud. Kas oleme õppimisvõimelised?
Väljapaneku “Salzburgi kunstimaastikud” kuraator Peter Rieder on koostanud näituse komplekti kindlakäeliselt: teosed on ühtlases, näituseruumiga sobivas suuruses, kunstnikud esindatud mahult võrdselt. Samas on silmas peetud teostuslikku mitmekesisust: esindatud on akvarell, kriidijoonistus, kollaaž, foto. Enamik kaheksast esinejast lähtub loodusest, sellised on Christine Uhligi vabajoonelised segatehnikas metamorfoosid, Gisela Ederi spontaansed, kaljujoonisteks määratletud loodusvisioonid, Wolfgang Rictheri land-art’i ülekanded värvilisse linoollõikesse, tõsi küll, algteosega võrreldes tormakamas, agressiivsemas vormis. Loodusekajastus on peamiseks ka Peter Riederi akvarellides, mis laiendavad senist ettekujutust tema loomingust (kunstnik on, nagu tema abikaasa Regina Riedergi, esinenud korduvalt Tallinnas ning ka Jõhvis, Narvas, Raplas, Kuressaares, Kärdlas). Kaks tööd on omalaadsed lavastused kirjavahetuse ainetel (“Kiri Eestist”, “Kiri Soomest”), milles maali fooni jätkab piltkujutus ümbrikul. Kaksikteos “Alpide purustamine” aga suunab mõtte nii mäestiku kestvusele ajas kui selle muutustele inimtegevuse läbi. Tundetoonilt eelmistele lähedane, kuid kujutusaine poolest ootamatu on Maria Mahri tsükkel “Rootsi postkastid”.
Ainsad aktuaalsema sotsiaalse teemaasetusega teosed Salzburgi kunstnike näitusel on Jutta Brunsteineri kriidijoonistuse ja akrüülmaali segatehnikas tööd. Joonega on antud karikeeriv figuratiivsus, mis kui märk või ornament on asetatud jõulise värviga kaetud foonile. Mehe-naise suhete kajastamine läbi iroonilise prisma, millist rõhutavad teose pealkirjad, näiteks “Ürgnaiselik” ja “Titts and ass” (meie näituse etiketil võiks olla ju maakeelne “Tissid ja tagumik”?). Peenekoelist sügavtrükigraafikat esitava Renate Ensmann-Baurechti sarja pealkiri on “Varjatud sõnum”. Erikujulistest, õrnalt söövitatud pindadega plaatidest on tehtud tõmmised, kasutades eri töödes samu plaate, varieerides nende omavahelist paigutust ning värve. Tulemuseks on variatsiooniderikkad teosed, millest iga vaataja võib leida oma sõnumi. Regina Riederi fotode kohta on näitusevoldikus öeldud, et: “Ei mingeid varje ega lund, ei mingit ruumi ega loodust, vaid must ja valge…”. Otsus, mis kehtis ilmselt tema varasemate teoste puhul, osutub paradoksaalseks käesolevas väljapanekus esitatud uute, tänavu valminud fotode suhtes – neist kolmel on olulisel kohal lumi ning kõik viis on värvilised! Seejuures lumi rõhutab talvenukrust ning sordiini all hoitud värv lisab motiivile üldistavat tinglikkust. Näide sellest, kui vähe on vahel tarvis selleks, et lihtsalt fotost saaks fotokunst.
Ulatusliku isikuväljapanekuga “Litograafia kui sõnum” esineb graafik Dieter Josef. Tema tosina teose kujutamisaine on eranditult ammutatud teistest maadest, peamine on orient: Korea, Hiina, Jaapan. Kivitrükitehnika taiduri fotolitod on tehniliselt põnevad, paljuvärvilised, misjuures värvide intensiivsust aitab rõhutada Jaapani päritoluga Tosa-Washi eripaber. Eriti veenva tulemuse saavutab kunstnik neis lehtedes, kus fotos tabatud iseloomulik arhitektuurimälestis või maastikudetail esineb summutatult, pigem taustana. Ehk teisisõnu, kunstniku mõte tõuseb mõjukamalt esile seal, kus fotojäädvustus ei pääse domineerima. Väljapaneku üldisem sõnum on see, et vana litotehnika võimalusi saab hästi kasutada nüüdisaegse kunsti loomiseks.
Kunst saab olla see uks, mille kaudu läheneda teise rahvuse tunde- ja mõtteilmale. Tutvumine teiste maade kunstisaavutustega võib aga anda kindlust ja eneseusku meie enda loominguliseks tegevuseks. Austria kunstiekspansioon võib meiepoolse tähelepaneliku suhtumise korral täita need mõlemad ülesanded.
