Lavastaja jääb valitud materjalile aga paraku enamjaolt alla. Kahe näidendi („Saunakuuldemäng” ja „Peaproov”) esimesse vaatusse ühendamise ja läbisegi hakkimise põhjus ei selgu lavastusest kuidagi. Veelgi enam, kas lavastusmeeskonnale on selge, miks on  esimest vaatust üldse tarvis? Raimu Hanson küsib Tartu Postimehes (20. IV ) Robert Annuselt: „Miks need kolm näidendit?”. Ja Annus vastab: „Kui mulle anti võimalus lavastada Sadamateatris, tahtsin seda teha Vanemuise draamatrupi noorema seltskonnaga. Asusin otsima materjali, mis puudutaks meie generatsiooni, ja leidsin, et Mati Undi 1970. aastatel kirjutatud „Viimnepäev” sobib hästi trupile ja on huvitav väljakutse. Et aga „Viimnepäev” on  ühes vaatuses, siis otsisin veel ja nii tulid sinna kõrvale „Peaproov” ja „Saunakuuldemäng”.” Äkki see viimane lause reedabki, kus on „kala” peidus? Esimesena lavastamiseks valitud ja teise vaatusesse paigutatud „Viimnepäev” ongi väga hea töö, terviklik, ega aja ka nii hirmsasti haigutama kui esimene vaatus.   

Ülejäänud kahe näidendi kasutamist samas lavastuses on aga sisuliselt keerulisem õigustada. Nojah, lavastus saab nõnda puhtfüüsiliselt mingid standardmõõdud kätte, aga tekstide lavastamiseks vajaliku kandva idee asemel on kobamisi juurde otsitud seosed. Miks ei võiks siis juba lihtsalt korraldada teatriõhtu, kus esitatakse järjestikku Undi lühinäidendeid?  Praeguse remiksina (pardon, reMA TIXina) ettekandmine eeldab aga, et eri osade kokkutraageldamine loob mingi uue väärtuse. Võin ju tekstide ühenduslülisid – ükskõik, kas ajastu, olemise ängi, lõppude paine või minu poolest kas või eksistentsialismi näol – otsida, leida ja mõtestada ad infinitum, aga lavastus seda võtit ei anna. 

Kui tervikut puudutavad probleemid kõrvale jätta, siis helgeid hetki on lavastuses tegelikult üksjagu. Raivo Adlas lavastusest kiiktooliga läbi kiikumas – ilus leid. Veel: Maarja Miti jaburalt omanäoliseks mängitud tegelased;  Katrin Pärna superroll Veerana (kui palju on meil näitlejaid, kes suudavad pooleldi katkeva häälega laulujoru ajamisest üles ehitada ühe lavastuse meeldejäävaima stseeni?!); Markus Luige põhjalikkus pensionile jääva Antoni kuju loomisel. Huvitav on ka „Saunakuuldemängu” lahendamise idee. Sisu kandva narratiivi kõrval tehakse nähtavaks kuuldemängu vorm ja nii on laval ühtaegu kaks täiesti eri lugu: mehe ja naise saunaskäik (see lugu läheb „Peaprooviga” segatuna küll pigem kaotsi) ning sellega paralleelselt etüüd inimesest (Markus Luik), kes varustab kuuldemängu helidega. Seega, mõnes mõttes teen Annusele muidugi ülekohut. „Viimnepäev” ei ole tegelikult sugugi halb lavastus, vastupidi, Vanemuise kohta vaata et silmapaistev, aga – Mati Unt kuulub vähemalt minul nende autorite hulka, kelle tekste käsitledes ei sobi kohe üldse mingisuguse pooliku kontseptsiooniga leppimine.  Undi tekstid nõuavad väga selgelt ise mõtlevat lavastajat, kes mitte ei too lihtsalt teksti lavale, vaid kellele tekst on impulss, millest tõukuda, mille pinnalt alles ise looma hakata. Lavastusest täiesti sõltumatult jäin veel vahepeal mõtlema kahele näitlejale sellest seltskonnast. Esiteks: Markus Luik tekitab oma rollidega veidrat ootusärevust, tehes neid küll, ütleme, okeilt, aga tundub, et mingi klikk võiks siiski justkui veel ära käia, vägisi on tunne, et  seal on peidus hulk realiseerimata potentsiaali. Teiseks Maarja Mitt, kes jäi juba lavaka diplomilavastustest meelde kui sigaandekas tohutu sisemise jõuga noor näitlejanna. Teda tahaks nüüd näha palju suuremates ja võimsamates rollides, kui neid siiamaani on Vanemuises jagatud.     

Aga lavastuse puhul võib kokkuvõtlikult öelda: pole hullu midagi, täitsa tore on, aga oi, kuidas ma ootan seda aega, kui ei peaks enam Eesti ühe esindusteatri puhul mõtlema  „Vanemuise kohta ju täitsa hea …”. Kuidagi piinlik hakkab.