Dokumentaalfilm „Viimane vürst“ (Flo Film, Eesti 2018, 75 min). Režissöör-stsenarist Kaupo Kruusiauk, operaatorid Kullar Viimne ja Kaupo Kruusiauk.
Viimasel ajal on Eesti kinoekraanid vallutanud (vanemate) meesterahvaste lood ja olemised: „Enam kui elu“1 Freddy Grenzmannist, „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“2 Leonhard Lapinist, „Isa Guy“3 rooma katoliku vaimulikust Guy Barbier de Courtiex’st ja „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“.4 Vaatajad on seatud vastamisi (vana)meestega, kes etendavad zeni olmemeistri rolli. Kõiki neid filme ilmestab naturalistlik lähenemine subjektile, eelkõige „Viimast vürsti“. Sellest kirjutan edaspidi lähemalt. Omaette huvitav küsimus on, miks meile on praegusel ajal olulised (vana)meeste tegemised ning kas see on sümptomaatiline nähtus? Kas viitab see auditooriumi nostalgiale, vana targa või müstilise ja aristokraatliku kuju ihalusele? Ehk ka vajadusele teadmiste järele, kuidas halli argipäeva müstifitseerida või avastada kurvast olmest ulme? „Viimane vürst“ suunabki vaataja peategelase tegevuse kaudu leidma midagi olemuslikku olme ja iseenda kohta.
Puhas kulgemine
Peeter Volkonski ilmneb „Viimases vürstis“ just ulmelise ja aristokraatliku figuurina igapäevaelus. Isiksusena on Volkonski vaatajale enamasti teada ja peabki olema, kuna tal lastakse tegutseda ega tutvustata tema biograafiat. Filmitavast on üritatud jätta loomulik mulje: võimalikult vähe on üritatud kaasata lavastuslikke elemente ning ka töödeldud ja toimetatud on filmi minimaalselt.
Ses puhtas kulgemises hakkavad stseenid elama oma (olme)elu, midagi pöördelist ei juhtu. Filmi ainukesed pingelised momendid on Volkonski vestlused oma poja Immanueliga, kuid mina ei arva sugugi samamoodi nagu Andrei Liimets,5 et siin on tegemist filmi läbiva ja/või olulise niidiga. Oma arvamuse põhjendamiseks liigun filmi temaatikalt vormile ja siis tagasi, kasutades kirjandus- ja kultuuriteoreetiku Roland Barthes’i eristust pildi tõlgendamisel. Barthes eristab studium’it kui pildi kultuurilist, lingvistilist (mäng tähistajatega) või poliitilist tõlgendust ja punctum’it kui haavandit pildis, mis kannab vaataja vahetut ja isiklikku suhet pildil oleva objekti või inimesega. Kaupo Kruusiaugu „Viimast vürsti“ võibki vaadelda kui otsingut ekraniseerida potentsiaalsed punctum’id ehk haavandid, nii et vaataja saaks kujundada isikliku suhte vaadatavaga.
Haavandeid ei tasu siiski otsida tundlikest vestlustest pojaga, kuigi see suhe on haavandlik, sest üldises plaanis on näha, et filmis on rõhk just olme suvalisusel, detailidel, mis torkavad silma juhuslikes argihetkedes. Samuti ei tasu neid otsida aimatavast narratiivist, Volkonski operatsioonile minekust ja sellest taastumisest, mille apoteoosiks on justkui Majakovski revolutsioonilise luuletuse „Kuulake“ esitamine Rosta Akende vokalistina filmi lõpus. Kui režissöör oleks soovinud haarata vaataja kaasa selle looga, siis oleks olnud vajalik Volkonski kultuuriline ja poliitiline tundmaõppimine ehk tema biograafiline studium, kuid seda pole meile filmis edastatud ega esitatud.
Kuna puudub kultuurilis-poliitiline kontekst tõlgendamiseks, tuleb tõlgenduslik kontekst leida olme suvalisusest ja juhuslikkusest, s.o nendest detailidest, mis moodustavad punctum’i ja tagavad vaataja isikliku suhte vaadatavaga. Seda tasub otsida selles, kuidas Maria Volkonskaja koristab oma abikaasa tagant või otsib tema mütsi, kuidas ta pööritab silmi või leiab üles mehe Black Sabbathi CDde kogu. Või selles, kuidas koer lihtsalt lesib juugendlike mustritega vaiba peal ja Volkonski istub laua taga omaette. See film on pigem teraapiline ja zenilik. Vaataja on kutsutud tähele panema filmi materiaalsust, selle kulgemise mõju, loodud on intersubjektiivne suhe Volkonski, filmi pildi ja misanstseenidega. Kui seda filmi kuidagi mõõta, siis võiks seda teha ruumilisusest lähtuvalt. Seetõttu sobiks see film rohkem mõnele kunstinäitusele, kus käsitletaks näiteks olmemõnude estetiseerimist. Näitusesaalis oleks selle filmi suvalisus võimendatud vaataja sisenemisega filmi suvalisel hetkel.
Teiseks on „Viimane vürst“ selline film, mida vaadates tahaks lesida, tahaks filmi enda jaoks kuidagi parajaks teha ja selles oleleda nagu kala vees. Vaataja ei ole sunnitud jälgima mingit detaili ehk kedagi või midagi, vaid on võimaldatud tal avastada midagi suvalist, ent see-eest täiesti isiklikku. Kohati ilmneb „Viimane vürst“ kui beckettlik ootamine: oodatakse tähendust või sõnumit, mis ei jõua kunagi kohale. Me ei saa teada, miks on seda filmi vaja meile või režissöörile või Volkonskitele, ega seda, mida sellega peale hakata. Pigem on võimalik rääkida ekraani masseerivast toimest ja argisekelduste ning -vestluste efemeersest loomusest, nagu Volkonski lavatagune naljatlemine kolleegiga või tema küsimus filmi üheksandal minutil pilguga kaamerasse, vaatajale: „Mis me nüüd siis teeme?“.
Üks ilus ja ebaharilikult naljakas stseen on operatsioonieelne õhtusöök restoranis, eelkõige jäätiste jõudmine lauda ja nende söömine. Baroksete jäätisekuhjade saabumist lauda saadab Volkonski healoomuliselt võõrastav ja/või ebalevalt naljakas ohhetamine. Koos restorani kitšmööbli ja taustal virvendavate odavate jõuluehetega moodustab see naljaka, ent melanhoolse stseeni, kus Volkonski spekuleerib oma hääle tuleviku üle ning tema naine Maria kuulab vaikides, kuidas Volkonski naljatleb.
„Viimase vürsti“ võrdlemine juba mainitud vanade meeste filmidega on ehk liigagi iseenesestmõistetav. „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“ on siiski Kruusiaugu filmiga kõige sarnasem, kuna mõlemas filmis avatakse portreteeritav tegevustiku, mitte teiste kirjelduste kaudu ja liigutakse olemusliku suunas. Huvitavam oleks ehk võrdlus kultuuri(aja)kirjaniku Janar Ala hiljuti avaldatud jutukogumikuga „Oma rahva lood“.6 Mõlemas teoses on tegemist teatud zeniliku tunnetuse otsimise või zeni estetiseerimisega olmes. Küsimus polegi niivõrd tegevuses, vaid millegi olemusliku tabamises: „Ala seevastu paistab inimeses hindavat tormist ja tungist vaba oleskelu – naine ja mees valivad poes leiba ega osta kumbagi; (…) keedukann läheb katki, aga uut ei osteta – juuakse lihtsalt külma vett. Seeläbi pöörab ta tähelepanu tegevusliku asemel olemuslikule. Just tühjus teeb anuma kasutatavaks.“7 Siin lahkneb Kruusiaugu Volkonski Tootseni Salost ja astub sammu lähemale Ala tegelastele. Teine samm oleks „Oma rahva lugude“ lugusid illustreerivad pildid, mis on tehtud argistest ja lihtsatest asjadest, kuid mille pealkirjad annavad neile müstilis-poeetilise mõõtme, nagu ka „Viimane vürst“ annab Volkonski ebavürstlikule elule teatud aristokraatlik-apokalüptilise dimensiooni.
Kas „Viimane vürst“ on Kruusiaugu-Volkonski vastupanuvorm või vastupanustrateegia, et tulla toime järjest kiireneva hiliskapitalistliku elutempoga? On see üleskutse säilitada revolutsiooniline ja aristokraatlik vaimsus? Või tuleks vastupanuvormi otsida filmi aegluse ja igavuse esteetikas? Kui lugeda seda filmi nii, siis tekivad paratamatult ärritavad puudujäägid kultuurilis-poliitilises kontekstis, kuigi relvad on selleks olemas. Volkonski kujus koondub pungi ja aristokraatia autonoomiataotlus, kuid Kruusiauk juhib meid sellest kõrvale, näidates, et Volkonski sõltub suurel, kui mitte eksistentsiaalsel määral oma abikaasast Mariast.
Kokkuvõtlikult võib väita, et film pole pettumus ega õnnestumine, vaid pigem õdus. Oleks mõttetu hinnata seda filmi binaarselt õnnestumise või ebaõnnestumisena. „Viimane vürst“, mis võiks olla pikem ja suvalisem, ehk healoomuliselt igavam, tühisem kõige olemuslikumas mõttes, on mõeldud enesele parajakstegemiseks ja avastamiseks. Õdusa kategoorias koonduvad filmis olelemise mõnu ja pisikeste detailide avastamine.
Tulen tagasi Barthes’i juurde: studium tähendab sõna-sõnalt „õppimist“ või „pühendumist“ ja Barthes näeb selles kultuurilist konteksti, milles me tõlgendame mingit pilti, seega see, kuidas me õpime tõlgendama mingit pilti ja fotograafi taotlust, on alati kultuuriline. Punctum on aga detail, s.t objekt või subjekt, mis kargab ilma taotluseta pildilt välja, kuid häirib sellega kogu pildi vaatamist. Etümoloogiliselt viitab punctum torkeaugule. „Viimane vürst“ on igaühele oma ja oleks oma suvalisuses võinud minna kaugemalegi, kui juba sinna teel oldi.
1 „Enam kui elu“, Indrek Spungin, Taavi Arus, 2018
2 „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“, Mandfred Vainokivi, 2018.
3 „Isa Guy“, Andri Luup, 2017.
4 „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“, Jaan Tootsen, 2018.
5 Andrei J. Liimets, „Viimane vürst“ – mis me nüüd siis teeme? – Kultuur.err.ee 4. X 2018.
6 Janar Ala, Oma rahva lood. 2018.
7 Ave Taavet, Ala välimääraja. –Vikerkaar 2018, nr 6.