Jerry Lee on mul müütilise kujuna meeles Johnny Cashi eluloofilmist “I walk the line”, ning muidugi vanast muusikakõmupressist. Märatseja, alkohoolik, skandalist, narkar, kakleja, ülbik, keda tõmbasid enim lapseohtu nümfetid. Rock’n’roll oli ju Ameerika moraalsele ehitussõrestikule ohtlik (nagu neegrid, juudid, kommunistid, biitnikud, erinevad naisõiguslaste liikumised jms) kuni selleni välja, et paljud usuvad, et suurimate rock’i-sangarite enam-vähem üheaegne kadumine areenilt USAs polnud juhus, vaid hästi organiseeritud tegutsemiskava: Elvis saadeti sõjaväkke, Buddy Holly kukkus lennukiga alla, Chuck Berry pandi vangi, Little Richard hakkas usukuulutajaks (spekuleeritakse, et hirmus, millal ta homoseksuaalsus paljastatakse) ja Jerry Lee Lewis… langes avaliku põlu alla, sest abiellus oma kolmeteistaastase nõoga. Roy Orbison oli sel hetkel vahest kuulsaim tegutsev rock-staar.
Igatahes muutis too 1950ndate lõunaosariikide kamp üleilmastuva popkultuuri laineharjal me arusaama muusikast ja seksuaalsest vabadusest, muutis me elustiili ja mõtteid siin, “läänes”. Pool sajandit on sellest möödas, kui Jerry Lee rokkima hakkas. Ja veel, veel viimaseid aegu saame me teda kuulata, laivis, otse, näost näkku.
Ma olen veidi ärevuses ja ähmis oma viimase hetke otsuse üle, et siiski Jerry Lee Lewist vaatama tulin. Kõigele lisaks on ta mu jaoks “mees, kes tundis Elvist”, kes käis temaga koos tuuril, kellega nad laulavad kurikuulsal “miljoni dollari kvarteti” lindil vanu armsaid gospeleid ja spirituaale (alul Elvis klaveril, siis Jerry Lee, Elvis ütleb: “Poiss, tule, sa mängid seda paremini!”).
Välimuse järgi öeldes ongi siin Helsingi jäähallis küll rohkem Elvise, Hurriganese ja soome-rock’i fänne (soomlastele tähendab austus ja oma juurte tunnistamine, selline tänutunne palju rohkem kui meile, eestlastele, on mulle tunduma hakanud – nad on tulnud siia “papile” austust avaldama). Sekka mõned stiilitruud modid, vanakooli skinhead’id ja muidugi true-hard Jerry Lee Lewise fännid.
Mõtlen Elvise lõpuaja kontsertidest: kas ma maksaksin selle eest, et näha, kuidas ta kahekümnest laulust vaevalt kolm ära suudab laulda? Muidugi! See polnud üldse ammu, kui Jerry Lee Lewise kontserdid pahatihti ära jäid, sest Tapja oli joomatsüklisse langenud. Sageli tuli ette kohtuprotsesse, sest ta ei käitunud just sõbralikult ja talitsetult, kippus vägivallatsema. See on nüüd seljataga, Jerry Lee on karske ja hoiab end, ju hakkas elu uuesti maitsema. Veidi kahju muidugi: ette teada, et midagi skandaalset täna õhtul ei näe, keegi klaveritoolilt maha ei kuku ja helimehele pasunasse ei anna.
Kohtun tõelise Jerry Lee fänniga, tal on üle-eelmise tuuri T-särk, tal on kõik plaadid, ta on pool tundi enne kontserdi algust maani täis ja vannub kõigile kontserdile tulnuile igavest sõprust. Soojenduseks mängib soome rockabilly-ansambel Melrose, kuskil poolel teel Hurriganesest Stray Catsiks või isegi Billy Idoliks. Koridore pühib mopiga puhtaks öötumeda nahaga kena neegritüdruk: hetkeks tekib mul tunne, et ta on stiili pärast palgatud, et oleks tunne nagu 1950ndatel USAs, sääl lõunaosariikides. Üks teine soomlasest fänn näitab mulle varandust: Suni stuudio vana vinüüli – originaal, kulunud, Jerry Lee autogrammiga. Vanal mehel on silmad veekalkvel, õrnalt silitab ta plaadiümbrist.
Kõik Lewise taustabändimehed on Memphisest (kidramees Nashville’ist), alguses ongi show nende päralt – õhtu staar viibib, et pinevust tõsta, ja muidugi ka selleks, et end mitte liialt kurnata. Kuigi tõtt-öelda kõlab “Big Boss Man” nende esituses nii loiult, et isegi Elvise 1977. aasta kontsertversioonides on rohkem sädet sees – kui tal vahepeal meelde tuleb laulda. Ja “Wully Bully” tundub vanemate härrasmeeste esituses kuidagi piinlik… Aga eks see kare vanameeste rütmibluusi-bänd sobikski parem pisikesse suitsusesse baari kui siia suurde, rahvast täis jäähalli.
Kui Jerry Lee lavale tuleb, tõuseb rahvas püsti, soome turvamehed liigutavad end rahutult, aga peale tervitusovatsioone võtavad kõik jälle istet, lava ette hüppama kedagi ei lubata, fotograafidele antakse aega pildistada vaid esimese loo ajal, milleks on Chuck Berry “Roll Over Beethoven”. Lewis saab näpud soojaks, tema klaver on tegelik õhtu täht, see äratab tolle muusika ellu.
Kui poleks Jerry Lee uitavat timberdamist, klimberdamist, alati lõppeks rütmi tagasi jõudvat raiumist ja ikka veel uljast ja ülbet fraseerimist, võiks see olla lihtsalt üks “iga teine” keskmine hea vana rütmibluusi ja kantri cover-bänd Memphisest. Muidugi, vahest üks paremaid, mida sa XXI sajandil veel näha saad. Kummituslikem lugudest on Lewise unistav, ekslevalt-kobavalt esitatud “Somewhere Over the Rainbow”, see kumiseb veel järgmisel päeval mu sees ja teeb kuidagi kurvaks, rahutuks.
Hakkan Jerry Leed vaadates mõtlema, et kui sa oled seitsekümmend, tunduvad viiekümneaastased pea patuselt noored ja iharad, terve maailm rokib: mida vanem sa oled, seda laiem on su seksuaalsete ihade skaala. Noored on lollid! Mõtlen hetke, et panen loo pealkirjaks “Möödunud aja kaja”, aga siis ei tahaks seda keegi lugeda. Paraku nii see on: kui lõpuks kõlavad “Great Balls of Fire” ja “Whole Lotta Shakin’ Going On”, on terve saal taas püsti, Jerry Lee unustab end pikalt-pikalt soleerima, üks soomlane mu kõrval ütleb pisaratega võideldes: “Last man standing!” ja teine sekundeerib talle, kinnitades, et vanaisa rokib. “Viimane mees rivis” ise tatsab pääle lugusid vaevalisel vanainimesesammul – sest eks ole elustiil oma võtnud – üle lava minema.
Ma usun hetkel küll, et see on ta viimane kontsert Helsingis, enam ta siia ei jõua, nii väsinult läheb too vana mees. Eks seepärast tulidki kõik siia teda vaatama – viimaseid kordi näha vanu võlumaailmu, see ju ometi tähendab miskit! Selle taadi sees on kuskil peidus üks hullumeelne noor mees, kes aitas välja mõelda rock’n’roll’i, mis on mu arust praetud liha, ülla õllepruulimismeetodi, trükikunsti, kanalisatsioonisüsteemi, moodsa meditsiini ja interneeduse kõrval üks inimkonna paremaid leiutisi.
