Filmiajakirjanik, õppejõud ja filmi­uurija Jaak Lõhmus lahkus meie hulgast tänavu 29. juunil 69 aastasena. Kohtusime Jaaguga nädal varem reedel, 21. juunil Telliskivi Literaadis. Soovisin teda küsitleda seoses oma Tartu ülikooli teatriteaduse doktoritöö teadusartikliga, mille teemaks on „Siirdeajastu institutsionaalsed muutused Eesti teatri- ja filmivaldkonnas – võrdlev analüüs“. Eesmärgiks on võrrelda Eesti teatri- ja filmivaldkonna institutsionaalseid muutusi siirdeajastul ehk 1980. aastate lõpust kuni 2000. aastate alguseni ning uurimistöö põhiküsimuseks on, miks kahe kõrvutise ja osati läbipõimunud kultuurivaldkonna – teatrikunsti ja filmikunsti – areng Eestis siirdeajastul nii tugevasti erines.

Teatris säilis nõukogudeaegne repertuaariteatrite süsteem koos maakondlike teatrihoonete ja juhtimissüsteemiga, ning ka riikliku rahastuse alused, mis lähtusid 1987. aastal ellu viidud teatrieksperimendist ja 1989. aasta majandustingimuste regulatsioonist. Siirdeajastul oli üldiste majanduslike ja poliitiliste reformide käigus teatrisüsteemi säilitamine omalaadne fenomen.

Filmivaldkonnas toimunut kirjeldatakse aga kriisina – koost lagunes filmivaldkonna infrastruktuur, rahastus ja turg ning 1990ndatel vähenes Eesti filmitööstuses järsult ka riiklik rahastus.

Jaak tuleb Literaati koos raamatutega „Eesti film 1991–1999“, mis mul on juba olemas, ja 1990ndate Kinoliidu siseelu peegeldava ajakirja Pääsuke kogumikuga, mis on värvilisi märkmepabereid täis, et ma tutvuksin nendega enne meie järgmist kohtumist.

Tegemist on Jaagu viimase salvestatud intervjuuga, mille eesmärk polnud algselt kultuuriajakirjanduslik, vaid uurimustöö algfaasi kaardistamine, kuid Jaagu ootamatu lahkumise tõttu avaldame selle Jaagu pere nõusolekul.

Kui määratleda sinu positsiooni siirdeajastu kultuuriväljal, siis kellena sa filmivaldkonnas tegev olid?

Ma olin otse keskel. Mul olid sellised seitsmeaastased perioodid. Laulva revolutsiooni ajal olin seitse aastat Teater. Muusika. Kinos¹. Jaan Ruus kutsus mu sinna Viive Ruusi soovitusel. Algul pidi tulema Aivo Lõhmus, aga me korraldasime Tartu ülikooli filmiklubiga Taevaskojas ühe sügiskooli, mille peale küsis Viive Ruus Jaanilt, et miks sa ei võta seda meest. Ja nii ma siis saingi Teater. Muusika. Kinno tööle. Seal oli kaks filmitoimetajat, Ruus ja mina. Ruus sai aga hakata kohe oma tervist ravima, läks kopsupõletikuga haiglasse ja mina jäin paariks kuuks toimetusse filmi peale üksi, mis oli väga hea kool. Mul oli katseaeg, aga kuna ma olin toimetuses üksi, siis mul ei olnud suurt probleemi enda tõestamisega, et saan hakkama, kuigi filmi alal olin ma puhtal kujul iseõppija.

Alustasin Tartu filmiklubist „Amfo“, siis ma olin veel Tartu kunstikoolis. See tegutses seal, kus nüüd on mängupõrgu, kinos Illusioon, toona Komsomol. Iseenesest ilus neostalinistlik maja Ülejõel. Siis hakkasin käima Tartu ülikooli filmiklubis.

Tallinnas käisid ju välismaa ajakirjad, Soomest ja mujalt, Kreutzwaldi-nimelisse raamatukogusse, Tartu ülikooli raamatukogus ei käinud midagi, ainult Iskusstvo Kino ja Sovetskii Ekran. Tallinna kolimine avardas paratamatult vaatevälja. Varsti algas perestroika ja siis sai juba hakata välismaal festivalidel käima. See kõik tuli küllaltki kiire laviinina.

Sa said ju üheksakümnendatel ka parima filmiajakirjaniku auhinna.

Ma sain jah aastapreemia …² Nii et 1980ndatel oli Teater. Muusika. Kino ja siis edasi Eesti Televisioon, olin seitse aastat televisioonis filmisaadete toimetaja³. Siis ma olin Eesti Ekspressis mõnda aega ja TV-Nädala toimetuses tegelesin samuti filmiga⁴. Sinna kutsus mind jälle Jaan Ruus. Hea koht, kus eriti palju ei pidanud ennast tööga tapma ja palk oli hea, erinevalt riigi väljaannetest. Hakkasin üheksakümnendatel tegema kaastööd ka Sirbile.

Eesti Filmi Andmebaasis ei ole minu täielikku bibliograafiat, räägitakse, et mul on üle tuhande kirjutise, aga väljas on vähem, kõiki aastaid seal ei ole. Selline aktiivne filmiajakirjaniku töö. Jälle selline iseõppimine.

Oi, aitäh! (Saabuvad krevetid ja valge vein.) Ma vaatan kella, sest mul väga palju aega ei ole – täna lõpetab mu esimene lapselaps Westholmi kooli.

Aga liigume siis siirdeajastu filmivaldkonna muutuste juurde. Kas oli tõesti nii, et Nõukogude ajal käis teatrite rahastus läbi Eesti kultuuriministeeriumi, kuid filmi rahastati otse Moskvast, kus oli selline tsentraalne rahastussüsteem, ja kui Eesti taasiseseisvus, siis …

… unustati film ära.

Ja oligi nii?

Tegelikult oli süsteem natuke keerulisem. NSV Liidu kinokomitee eelarves oli Tallinnfilm kirjas teatud summaga. Ringvaated olid Eesti NSV eelarves, ja mõned dokumentaalfilmid, aga nii animatsioon kui mängufilm olid NSV Liidu eelarves. Neid tuli kaitsta Moskva kinokomitees.

Eesti Telefilmis oli selline süsteem, et NSV Liidu tele- ja raadiokomitee eelarves olid osa telefilme, aga osa olid kohaliku teleekraani jaoks mõeldud, näiteks programmid. Mina sain ka oma esimesed filmid teha programmiraha eest, seetõttu olid mul täitsa vabad käed, keegi mulle mitte midagi ei ütelnud, kas ma tohin seda teha või ei tohi.

Eesti Telefilmis oli Endel Haasmaa peatoimetaja ja ajakirjanik, tema soosis noorte debütantide värsket verd, kutsus noori inimesi. Mina olin talle silma jäänud filmiajakirjanikuna ja mulle pakuti teha esimene film „Emb-kumb“⁵.

Seejärel oli sõnadeta film Tallinna vanalinnast, pealkiri „Lünk“ (1988). Ma kasutasin esimest korda tollel ajal Arvo Pärdi muusikat, „Tabula rasat“, sest juba sai. Film oli mõeldud esmaettekandeks Tallinnas, seega ka muusikalooliselt Eestiga seotud. Seda võib vaadata ERRi kodulehelt, kui huvi on.

See oli siis Eestist rahastatud, aga kuidas Eesti Telefilmis muidu?

Olid riiklikud tellimused tähtpäevadeks nagu oktoobrirevolutsiooni aastapäev jne. Ma ei tea, kas sellist filmi on tehtud, aga näiteks portreefilm mitmekordsest Stalini preemia laureaadist Eugen Kapist oleks kindlasti kuulunud Moskva eelarvesse⁶. Aga kuna oli nišš vabariiklike eelarvete jaoks, siis 1960ndate lõpu ja 1970ndate siiani Eesti dokumentalistika klassikasse kuuluvad filmid tehti Eesti Telefilmis, sest seal oli lõdvem. Andres Sööt ja Mark Soosaar, Peep Puks – kõik need meie tuntud nimed, Peeter Tooming ka, tegid mitmed oma väga tähtsad ja head filmid Eesti Telefilmi kaubamärgi all.

Seal oli siis palju vähem tsensuuri?

Nojah, eks tsensuur oli igal pool, aga seal olid mängus väiksemad summad ja plaan oli taga – pidi ju tootma programmi. Tallinnfilmi dokfilmidel oli see saatus, et need läksid kõigepealt kinno, kus jooksid väga vähe, võib-olla nädala või mõnikord mõne päeva, siis läksid juba televisiooni. Kuidas kunagi, see oli väga segane ja keeruline süsteem. Ja ainult osa Tallinnfilmi dokumentaalfilmidest jõudis üleliidulisele ekraanile.

Animafilmid läksid reeglina kõik üleliidulisele ekraanile, mängufilmid samuti. Ja siis hakkas tulema ka esimesi tellimusfilme, mida tellis kõigepealt Moskva Kesktelevisioon.

Gorbatšovi, glasnosti ja perestroika ajal muutusid ju kõik asjad vabamaks ja filmid hakkasid rändama festivalidel. Lubati liiduvabariikidest ise valida filme välismaa festivalidele, kõik ei käinud enam läbi Moskva kinokomitee. Ja nii hakkasid meie filmid ka reisima.

Nõukogude aja lõpul sai siis juba lääne filmifestivalidel osaleda?

Filmiajakirjanikud hakkasid käima Cannes’is, Berliinis ja muidugi Soome festivalidel. Lõpuks jäi Soome juba kitsaks, mindi kaugemale ja nii see asi arenes. Välismaa võttegrupid tulid ka Eestisse filme tegema. „Tuliveel“⁷ on juba väike Soome osalus. Tasapisi see tuli.

Aga kui lihtsustavalt öelda, siis erinevalt teatrist oli filminduses olukord selline, et igaüks tahtis tekki enda peale tõmmata ja pääseda piruka juurde ehk siis saada välispartnereid. Yleisradio ehk Soome televisioon oli mitme Eesti filmi toetaja.

Kõige tugevamaks välissuhtlejaks tõusis Exitfilm ja Peeter Urbla. Esiteks, ta on haritud inimene, oskas keeli ja tal oli juba Soomes väljaarenenud suhete võrgustik. Alguses olid partnerid Soomest ja tema tegi ka esimesi koostööfilme, „Tallinn pimeduses“ (1993) näiteks, lavastajaks Ilkka Järvi-Laturi, New Yorgis õppinud Soome režissöör.

Peamine oli aga see, miks Tallinnfilm varsti tegevuse lõpetas. Just nimelt selles teki enda peale kiskumises oligi asi. Kõik tahtsid selle erastamisest saada kõige suurema tüki. Ja selle kohta on väga palju n-ö legende, kes mida tahtis. Tallinnfilmi kauaaegsest peatoimetajast ja viimasest direktorist Enn Rekkorist sai kultuuriministeeriumi esimene filminõunik. Ta oli superintrigaan, aga ta oli filmi patrioot, tema päästis selle olukorra, et Tallinnfilmi ei erastatud ja ei müüdud kellelegi maha. Aga ta kuivas lihtsalt kokku, sest mängufilmid läksid ära ja mängufilmiraha Eestil ei olnud. Tehti natuke aega dokumentaalfilme. Minagi tegin 1991. aastal mõned ringvaated, kui taheti noori inimesi juurde tuua⁸.

Varade kantimine hakkas tasapisi – filmipaviljon ehitati Hiiule alles 1980ndate lõpus. Seal on nüüd luksuselamute kvartal.

Aga mis selle filmipaviljoniga juhtus? Juttude järgi pidi see olema täiesti korralik mitme stuudioga paviljon.

See oli ehitatud plekist. Kui vihma sadas, oli võimatu võtta heli, kõik kolises. Ma ei tea, mis intriigid selle taga on ja miks selline asi käiku läks. Ja siis ta seisis seal. Seal tehti mõned välisfilmid, näiteks „Madude oru needus“.⁹

Seal plekkmajas oli veel helistuudio. Ühtteist tehti, dublaaže. Seda ma ei oska öelda, millal see tegevuse lõpetas ja millal sinna tekkis elamurajoon. Aeg-ajalt Nõmme turult tulles ikka jalutan sealt mööda.

Filmimaailma sisemiste intriigide ja ahnitsemise pärast läks nii, et mängufilm ei saanud jalgu alla. Olid null-aastad, kui Eestis ei tehtud ühtegi mängufilmi.

Kas kultuuriministeerium ei näinud siis ette, et tuleks rahastust suurendada?

Eestil ei olnud lihtsalt raha.

Aga kas raha ümber ei jagatud?

Kuna filmimaailmas olid nii suured intriigid, siis kes jääb ilma? See, kes intrigeerib. Mõnikord võib ju arvata, et sinna raha läheb, aga just seda jäetakse ilma. Teater oli solidaarne. Teatris olid Jaak Allik ja sellised suured poliitikud. Meil oli filmimaailmas Mark Soosaar, ka poliitik. Väga palju päästis Kaljo Kiisk, kuna ta oli riigikogus ja varem olnud ülemnõukogus. Tänu temale loodi Eesti Filmi Sihtasutus. Siim Kallas ja Kaljo Kiisk tegid selle. Siim Kallas oli Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu esimene esimees. Ja nad olid vist isegi mingil ajal Toompeal ülemnõukogus pinginaabrid. Tänu Kiisale päästeti väga palju. Tänu sellele hakkas tasapisi raha tulema. Muidu oleks film lihtsalt eelarvest välja jäetud, kuna kõik teadsid, milline ussipesa see oli.

Olen uurimistöö jaoks rääkinud ka Margus Allikmaa ja Raivo Põldmaaga, üks oli Draamateatri ja teine Linnateatri juht 1990ndatel ja nemad olid ka Eesti Teatrijuhtide Liidu taga, Allikmaa lausa juht. Nemad ütlesid, et teatrite puhul oli küll erastamine ja sulgemine põgusalt teemaks, aga nad ikkagi seisid selle eest, et seda ei juhtuks.

Teatrist on kohe hea näide – Von Krahli teater. Peeter Jalakas oli nii jõuline isiksus, et lõi teatri tühjale kohale. Ta sai kõigi teatriinimestega läbi ja kõik austasid teda, pidasid temast lugu. Ta oli tõesti hea, ta oli uus nägu Eesti teatris. Teater oli uut nägu, mida ta tegi. Selles suhtes oli teatri vaim tervem, kui me räägime üldisest vaimust.

Aga kuna me olime NSV Liidu kõige väiksem filmistuudio, mis kogu aeg vaene olnud, ja nüüd oli võimalus, et järsku saab, rahva keeles öeldes, krabada, siis kõik tahtsidki krabada. Ja tulemus oli see, et me jäime üksi.

Oli neli inimest, tänu kellele filmindus jalgadele tõusis – Siim Kallas ja Kaljo Kiisk riigikogus, ka Mark Soosaar oli seal, aga tema ajas ainult oma asja, tema vaatas oma festivali. Ja siis filminõunik Enn Rekkor.

Ja ka kultuuriministrina alustanud Jaak Allik.

Kas siis Allik ikkagi toetas filmi? Tema oli ju teatrimees.

Absoluutselt. Ta on tark inimene. Ta ongi poliitik ja ta sai aru, et siin ei ole mingit teki kiskumist. Jaak Allik oli igal juhul toetajate seas. See oli liiga suur mäng selleks, et hakata tekki enda peale kiskuma. Tal ei olnudki vaja, sest teater oli nii hästi finantseeritud. Allik oli olnud Teater. Muusika. Kino peatoimetaja ja kogu seda valdkondade konsolideerumist juba ajakirjanduse vahendusel pealt näinud. Alliku kohta saab öelda ainult häid sõnu, vähemalt mina oskan öelda.

Kuidas see murrang tuli, et mängufilmid ikkagi hakkasid rahastust saama? Kuidas seda süsteemi üles ehitati?

1996. aastal esimest korda toetus kahekordistus ja siis kahekordistus veel kord. Iga korral oli aega vahel kolm aastat.

Iseseisvuse alguses oli meil mängufilmis null-aastaid. 1999 tuli kolm odavat telefilmi, „Ristumine peateega“, „Lurjus“ ja „Kass kukub käppadele“¹⁰. 1998. aastal olid lastefilm „Kallis härra Q“ ja „Georgica“¹¹, mida tehti peaaegu viis aastat. 1997 oli „Minu Leninid“¹². 1996 ei olnud ühtki filmi. 1995 oli üks film, mis tehti Yleisradio rahaga. Sisuliselt telefilm, „Ma olen väsinud vihkamast“¹³. 1994 on jälle telefilm „Victoria“, ka „Tulivesi“ ja „Jüri Rumm“¹⁴ – tore aasta, neli filmi, aga kõik on väikesed filmid. 1993 on „Suflöör“¹⁵, veel järellainetus, millele õnnestus poolakatelt raha saada. 1992 on „Võlausaldajad“, telefilm, ja veel „Tule tagasi, Lumumba“¹⁶. 1991 on „Vana mees tahab koju“¹⁷.

1993. aastast käivitub kriis – see tuleb sellest, et film on pika vinnaga ja ette rahastatud. Nõukogude aja lõpu filmide tootmine jätkus taasiseseisvumise esimestel aastatel.

Mis sai Tallinnfilmi Harju tänava infrastruktuurist ?

Veeti laiali. Autopark müüdi maha. Terve õu oli täis autosid, busse ja nn poolbusse, kus osa oli kaameratehnika ja valgustehnika jaoks. Enne kui Hiiu paviljon ehitati, oli seal parkla, Tallinnfilmi autobaas. Ja Harju tänaval oli peamaja, seal oli ka joonisfilmi stuudio, kroonika-, dokumentaalfilmide osakond, mängufilmid ja montaažiruumid 4. korrusel, kus Tarkovski oma „Stalkeri“¹⁸ monteeris. Maja läks lõpuks müüki, aga kõik lagunes tasapisi. Tehnikat ju ei uuendata, siis ta järelikult vananeb ja nende vanade montaažilaudadega pole midagi peale hakata. Nad olid lihtsalt juba aegunud. Helisüsteemid muutusid. Tööd tehti väga professionaalselt, väga head monteerijad olid. Aga kui tööd ei ole, siis see kõik kaob.

Kas seda siis oma ettevõtete jaoks ei pandud tööle?

Eks tehti nn haltuurat ja tellimusfilme. Aga professionaalne kunstiline stuudio ei saa niimoodi peost suhu elada.

Öeldakse, et nuku- ja joonisfilmistuudiol õnnestus oma struktuur säilitada ja süsteemselt animavaldkond üles ehitada, paremini kui mängufilmil.

Lihtsalt mängufilm on nii pööraselt kallis. Kuna animafilm oli juba rahvusvaheliselt tunnustatud, siis seda väikest raha ikkagi hoiti, seda suudeti hoida, kuigi kiratseti. Ringvaateid tehti ka väga väikese rahaga ja nii mõnigi kord tehti selle alt autoridokki, temaatiline ringvaade oli see.

Võiks öelda, et nüüdseks oleme ühe inimpõlve jagu august välja roninud. Meil on nüüd filmikool, täna just lõpetas järjekordne lend. Minu meelest praegu isegi liiga palju produtseeritakse filmi­tegijaid. Nendele ei ole tööd anda. Erialale võetakse praegu kuus üliõpilast, tuleks võtta neli. See sõel peaks minema tihedamaks. Aga see on seotud riiklike pearahadega, seda ei ole nii kerge muuta, kuigi palgad on väga nirud. Aga las ta olla, sest seda otsustavad teised inimesed.

Tänutäheks kingin Jaagule šokolaadikarbi, mis lapselapse lõpetamise päeval pakkuvat tema sõnul meelehead kindlasti kogu perele.

Tiirutame autoga mitu ringi ümber Uue Maailma, kuni õige Westholmi kooli üles leian. Autos räägib Jaak tudengitest – Anna Hints, Elari Lend, Tanel Kadalipp ja German Golub –, keda seob see, et nad istusid tema loengutes alati esireas. Ning, siinkohal vabalt refereerides, toob välja päevakajalise võrdluse – nii nagu sõjaväes on oluline logistika, et varud jõuaksid tagalast sõjatandrile, on see sama vajalik filmitööstuses. Lõpuks on Eesti filmivaldkond sellisena ka välja kujunenud.

Lepime kokku, et pärast jaanipäeva, kui ta Peipsi äärest suvilast tagasi tuleb ja minul on raamatud läbi loetud, saame uuesti kokku. Ta on igati nõus mu uurimistööle tagasisidet andma.

Jõuame Westholmi kooli ristmikule, kuhu täpselt samal ajal saabuvad Jaagu naine ja poeg, väga rõõmsa ja õnnelikuna astub Jaak autost välja, et kohtuda oma lõpuaktusele mineva elevil perega.

1 Lõhmus oli aastatel 1984–1991 Teater. Muusika. Kino filmitoimetaja.

2 Jaak Lõhmus on Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmiajakirjanik 1996.

3 1991–1999 töötas Lõhmus Eesti Televisiooni filmisaadete toimetajana, tehes saateid „Ffriik!“,  „Ffriigi teataja“ ja „Kommentaare Eesti filmile“, aga toimetajana ka näiteks dokumentaalportreed operaatorist Anton Mutist („Antoša“, Jüri Sillart, 1995) ja režissöörist Grigori Kromanovist („Griša“, Jüri Sillart, 1996).

4  1995–1998 oli Lõhmus Kultuurilehe ja Eesti Ekspressi TV-Nädala filmi- ja teletoimetaja.

5 „Emb-kumb“ (Jaak Lõhmus, 1986) on ülevaatedokk Tallinnas toimunud Rahvusvahelise Filmiamatööride Liidu UNICA 48. filmifestivalist ja 44. kongressist, seal nähtud filmidest ja üritustest.

6 On tõepoolest tehtud ka selline film. „Eugen Kapp“, Eino Tandre, 1971.

7 „Tulivesi“, Hardi Volmer, 1994. Toetajate hulgas ka Tampere TVO ja Filminor Soomest.

8 Tegelikult tegi Jaak Lõhmus aastatel 1988-1989 Tallinnfilmis lavastajana kuus kroonikafilmilõiku: „Eesti keelest, meelest ja kakskeelsusest“ (1988), „Plakatinäitus ’Originaal ’89’ Tallinna Kunstisalongis“ (1989), „Otepää Vabadussõja ausamba taasavamine“ (1989), „Konstantin Pätsi mälestussamba avamine Tahkurannas“ (1989), „Bareljeefide taasavamine Otepää kiriku seinal“ (1989) ja „Allkirjade kogumine Eesti omariikluse rahumeelseks taastamiseks“ (1989). Lisaks lavastas ta sel perioodil ka dokumentaalfilmi „Kolmkümmend aastat hiljem“ (1989) vabadusvõitlejast Mart Niklusest, ja oli Andres Söödi „Põgenemise“ (1991) idee autor ja stsenarist.

9 „Madude oru needus“, Marek Piestrak, 1987.

10 „Ristumine peateega“, Arko Okk, 1999; „Lurjus“, Valentin Kuik, 1999; „Kass kukub käppadele“, Jaak Kilmi, Peter Herzog, Rainer Sarnet, 1999.

11 „Kallis Härra Q“, Rao Heidmets, 1998; „Georgica“, Sulev Keedus, 1998.

12 „Minu Leninid“, Hardi Volmer, 1997.

13 „Ma olen väsinud vihkamast“, Hannes Lintrop, Renita Lintrop, 1995.

14 „Victoria (Ühe armastuse lugu)“, Jüri Sillart, 1994; „Jüri Rumm“, Jaan Kolberg, 1994. Lisaks „Ameerika mäed“, Peeter Simm, 1994.

15 „Suflöör“, Kaljo Kiisk, 1993.

16 „Võlausaldajad“, Jaan Kolberg, 1992; „Tule tagasi, Lumumba“, Aare Tilk, 1992.

17 „Vana mees tahab koju“, Tõnis Kask, 1991.

18 „Сталкер“. Andrei Tarkovski, 1979.