Kindlasti võib ühest suurest PÖFFist eritleda veel mitmeid-setmeid kobaraid (19+4 filmist koosnev Euraasia filmide võistlusprogramm, BMW filmiprogramm, “Kanada fookuse” 10 filmi, Mart Laari kommenteeritavad “Kõige keelatumad” poliitilised jms) kui ühe põõsa moodustisi. Ent allpool märkaks pigem üht uut, eraldi põõsa kuju võtvat sorti PÖFFi viinamäel.
See on Eesti täispikkade filmide konkurss kui eraldi kobar, milles on 13 marja. Kui varem on ju ikka mõni meie anima-, dok- või lühimängufilm põõsastiku sadade marjade hulka paigutatud, siis tänavu võib tegu olla sellega, millest juba üle tosina aasta igasugustel esitlusejärgsetel klaasikõlistamistel küllalt räägitud. Nimelt võib olla tegu healoomulise Trooja hobusega, kes katsekobarana suure PÖFFi naha vahele paigutatuna hakkab pinda ette valmistama omaette Eesti filmide festivaliks.
Kes teab, kas läheb jälle kaheksa PÖFFi või vähem, aga mitte üldse sinisilmse optimistina, vaid lihtsalt filmipoliitilise realistina võib ennustada, et seda rahvuslikku, puhtalt eestikineastlikku filmifoorumit hakatakse uhkemal kujul välgu ja vaibaga edaspidi teoks tegema suurest PÖFFist eraldi. Kuigi, “Scottish Leader Eesti” konkursi filmide žürii töötab ja auhind 50 000 krooni pannakse välja juba tänavu.
Häda on selles, et traditsiooniliselt märtsikuisele eesti filmi päevade representatiivse kõigesöömise vabadusest ei paista kinogurmaanid ja isegi -tegijad üldse hoolivat. Tähtis on nüüd see, kui suur hulk meie oma publikut jõuab ekspansiivselt lõhkemiseni kvantiteeti ja kvaliteeti täis PÖFFil enam eraldi eesti filmi nautida. Tähtis on ka see, milline hulk filmituriste meie esinduslike linateoste vastu huvi tunneb. Aga veelgi tähtsam on see, et meie oma filmist huvitatud eesti publik saaks ülevaatliku pildi eesti viimase aja parematest filmidest. Siis võib tulevikus PÖFFist vabal ajal puhtalt eesti filmile keskendudes, ütleme iga kolme või viie aasta tagant kokku tulla ja maha pidada ühe uhke ja suure rahvusliku filmipeo.
Andres Laasiku juhatusel valiti eesti filmide konkursile 13 linateost meie viimaste aastate pikemate filmide hulgast. PÖFFi “viies kobar” paistab esinduslik, ülevaatlik, annab aimu Eestist kui oma nina tõstvast filmimaast. Vaatame ja ootame.
Tänavune PÖFF kuulukse olevat eelmisest sutsu kontsentreeritum ja formaadiotsingulisem, aga festivali ekspansiivne üldloomus ei kao sellega kuhugi. PÖFF kui kinomaailmas tähelepanu püüdev noor kurtisaan on omale palge ette teinud, aga meigiotsingud jätkuvad.
PÖFFis on küll olulised kobar ja põõsas kui sümbolid, aga neist tähtsam on meie oma viinamäe fenomen, mille moodustavad filmid kui marjad. Tänavu on neid andnud 60 riiki kokku umbes 460 tükki. Lähme ja nopime.