Festival „Jõulujazz“ 25. XI – 15. XII Tallinnas ja mujal linnades.

Võimalik, et igaüks naudib muusikat eri põhjustel ja leiab muusikas rõõmu erinevatest nüanssidest. „Jõulujazzi“ kava ühtis seekord suurel määral minu maitse-eelistustega ning külmaks ei jätnud mind ükski kontsert. Tõsi küll, kui ma seekordsest koroonalainest tervenenult kontserdisaali astuda tohtisin, oli „Jõulujazz“ alanud ja paar esimest kontserti juba seljataga.

Alustan oma muljete jagamist pianistidest, kelle seekord enda jaoks avastasin. Oma 65. sünnipäeva ja ühtlasi 30. Eestis musitseerimise aastapäeva tähistanud Brian Melvini koosluse kontsert oli keskendunud John Coltrane’i loomingule. Bändi kuuluval taani kitarristil Søren Leel käivitus energilisemates palades justkui mingi turbolüliti ning tema intensiivse kitarrikäsitlusega kaasnes bluusilik keelte painutamine. Aleksander Paali puhul paistis see käivitavat samalaadse piduriteta mängu: tenorsaksofonil puhuti kõik registrid valla ning karune soolo kõlas justkui rebitud tooniga, mitte lihvitult.

Seevastu pianist Samuli Mikkoneni isikupära avaldus heledamate kõlavärvidega helipilte maalides. Loo „My Favourite Things“ klaverisoolo ajal vältis ta edukalt klišeesid ja magusust ning kui sellele järgnenud palas kerkisid tema sõrmede alt klaasjalt läbipaistvad kõlad, jäin hämmeldunult mõtisklema, kuidas küll võib klaver tema sõrmede all kõigist teistest pianistidest nii erinevalt kõlada. Mikkonen tõmbas kaasa ka Paali ning nii sündis kontserdi kõige hapram ja õhulisem pala. Ka Brian Melvin oli liigutatud ja tänas kaasmuusikuid.

Järgmisel päeval mängis sealsamas Kumus Britta Virvese trio. Märkasin õige pea Virvese klaverimängus midagi tuttavlikku, aga ei osanud seda tuttavlikkust otseselt tuvastada või kellegi konkreetse nimega seostada. Pärast kontserti kodus ei andnud see mõte mulle siiski rahu ja otsisin Youtube’ist üles Kristjan Randalu pala „Vaikne vaatleja“ instrumentaalversiooni. Otsest laenamist ma ei märganud, aga mingi sarnasus harmooniakäsitluses jäi kõrva küll. Võimalik, et need mõjud on külge jäänud alateadlikult ajast, mil Britta Virves õppis muusika- ja teatriakadeemias, või on tuntud pala teda nakatanud sagedase kuulamise kaudu. Kuna mullu ilmunud plaat, mille muusika Kumu kontserdil kõlas, on alles Britta Virvese esimene sooloalbum, siis pole muretsemiseks põhjust: iidolite ja mõjutajate helikeelest on võimalik välja kasvada kindlalt oma teed käies. Soovin selleks jõudu!

Samal õhtul võtsid Kumus teatepulga üle Britta Virvese eakaaslased See Pole See Triost. Olen tänulik lauljatar Jana Kütile, aga eriti instrumentalistidele Tobias Tammearule ja Robert Rebasele, et nad vabastasid palju kuuldud ja armastatud 1960ndate meloodiad ajastule omastest klišeedest ja läägusest projektis „Upcycled ’60s“.

Joel Remmeli trio koos soome trompetisti Jukka Eskolaga läks teoste vabastamisega nende varasemast kontekstist tublisti kaugemale. Nende muusikute abiga vabanesid õige mitmed Eesti klassikalise muusika kullafondi teosed oma senisest esituskaanonist, ajastu stiilist ja isegi žanrist. Kuna töödeldavate teoste algne esituskoosseis ja ka ajaline maht ületas sellele džässkvartetile omaseid ja realistlikult kättesaadavaid ressursse, siis piirduti mitmel puhul ainult sellega, et algselt teoselt oli laenatud temaatiline materjal või motiivistik, mille edasine arendus osutus lennukaks, tihti teravmeelseks ja vahel koguni vapustavaks.

Muusikutele tuleb au anda, et nad jätsid oma kõige suuremad „sensatsiooni­pommid“ kava lõpuossa ning oskasid pingeid ja põnevust üles kruvida. Nii alustati tasa ja targu ajaliselt kaugema teosega, nagu Rudolf Tobiase „Eks teie tea“, millele järgnesid kuulajate valvsuse uinutamiseks džässisõbralike autorite palad: Uno Naissoo „Pastoraal“ albumilt „Mälestusi kodust“ ja paar Pärnu suve hõngulist laenatud akordi Raimond Valgrelt – selle edasiarendusest oli Joel Remmel loonud uue teose.

Siis aga lajatati kuulajale lagipähe teosega „Ester McCoy“, milles ristusid Ester Mägi ja džässpianist McCoy Tyneri mõjud. Pärast kontserti kuulasin kodus uuesti üle Ester Mägi klaverikontserdi fis-moll alguse, kust teose lähtemotiiv oli võetud, ning nüüd kõlas see oma teravnurkses intensiivsuses igati sobivana nii hard bop’i kui ka kõigi sellele järgnenud džässistiilidega – enamgi veel, motiivi sedavõrd uuenduslik edasi­arendus mõjus nüüd peaaegu vältimatuna!

Pärast ülesköetud tynerliku pianismi näidet rahustati publik maha malbe tõlgendusega Cyrillus Kreegi „Taaveti laulust nr 104“, et jõuda seejärel kontserdi kõige põrutavamate töötlusteni. Soome Vabariigi iseseisvuspäeva eelõhtul ja soome muusiku osalusel toodi Jean Sibeliuse „Finlandia“ XXI sajandisse ja vormiti nüüdisdžässi liistude järgi ümber ning minu meelest kõlas see vaimustavalt hästi. Eraldi plusspunktid tahan lisada „Finlandia“ algusse paigutatud Ramuel Tafenau trummisoolo eest, mille massiivsus osutus huvitaval kombel täpseks vastukaaluks teose algse esituskoosseisu kvartetini kahandamisele.

Pärast „Finlandiat“ (Jukka Eskola sõnul ei tohtivat Soomes seda niisugusel kujul mängidagi) suunati uuenduskuurile ka Heino Elleri „Kodumaine viis“ ning seegi transformatsioon andis huvitava tulemuse, kuigi – ilmselt tulenevalt teose muusikalisest materjalist – ei mõjunud see niisuguse ilmutusena nagu Sibeliuse töötlus.

Varasema klassika töötlemise juurest on paslik viia jutujärg praeguses ajas sündinud uue süvamuusika juurde. Formaalse loogika järgi ei peaks ju sedasorti muusikal „Jõulujazziga“ üldse midagi pistmist olema, aga ometi kõlasid 10. detsembri kontserdil Kultuurikatlas Erkki-Sven Tüüri „Päikesevene“ ja „Mare lacrimarum“ ning Meelis Vindi „Solar Wind“. Džässi ja nende teoste ühine nimetaja oli bigbändi kaasamine.

Õhtu põhiraskust kandis Tüüri „Mare lacrimarum“ ehk „Pisarate meri“, mis pühkis täielikult peast ja kõrvust muljed sellele eelnenud „Päikesevenest“. Tagantjärele tolle õhtu muusikalisi muljeid värskendada püüdes otsisin Youtube’ist üles nii „Päikesevene“ algse versiooni In Spe esituses kui ka 2020. aasta versiooni Eesti Tšelloansamblilt ning pidin hämmeldusega nentima, kui palju muudab selle teose puhul esituskoosseis. In Spe algne esitus elektro­akustiliste pillidega ei käivitanud minus üldse seda soomeugrilikkuse äratundmise ahhaa-efekti, mis regilaululikult korduva bassirifi kuulmisel bigbändi seades automaatselt pead tõstis. (Ja ega ma tea, kas soomeugrilikkus üldse Tüüri kavatsuste hulka kuulus. Vahest peaks pealkiri viitama hoopis ürg-iidsetele aegadele enne mis tahes hõimude, rahvaste või keelkondade väljakujunemist.)

Ka Eesti Tšelloansambli versioonis kaldus bassirifi tõlgendus mu peas kammermuusika poole ning tänu esitusele keelpillidel ja sellest tingitud ülem­helide rohkusele helispektris hakkas mu aju sisene (isikliku) muusikalise mäletamise koordinaator-kuraator vedama seoseid Arvo Pärdi muusikaga, mitte (näiteks) Veljo Tormisega. Meelis Vindi seades ja New Wind Jazz Orchestra esituskoosseisu lisandudes asetus aga kõik oma kohale ning „Päikesevene“ asus seilama pärivett mingil müütiliselt hõbevalgel lennartmerelikul maastikul. Kuidas, kas ja miks saab või peaks bigbänd midagi soomeugrilikku või eestilikku esindama, jääb seejuures mõistatuseks. Äkki ongi asi Tormises ja näiteks tema „Eesti ballaadide“ orkestratsioonis, kus puhkpillidel on oma roll – mine tea, kuulmismälu osatähtsus identiteedi ja konteksti loomises on huvitav ja lai teema.

Tagasi 10. detsembri kontserdi peateose „Mare lacrimarum“ juurde. Erkki-Sven Tüür on mitmes intervjuus maininud, et Ukrainas alanud sõda lõi ta rööpast välja ning endisesse töörütmi tagasi saada oli võimalik alles pärast saateta ukrainakeelse koorilaulu kirjutamist. Mõtleva ja (kaasa)tundva inimesena ei muutunud Tüür muidugi sõja ning selle ohvrite suhtes immuunseks ja osavõtmatuks, kuid selline „südamelt ära“ ütlemine võimaldas ümber häälestuda ja kaevuda juba alanud töösse ulatuslikuma teose kallal, millest sai „Mare lacrimarum“. „Pisarate meri“ on keerukas ja raske teos ka tausta teadmata, ainult kuuldelise mulje põhjal. Siiski annab teose programmilisusega kursis olemine märkamise ja avarama tõlgenduse võimalusi juurde, näiteks kolmanda osa („Threnody I“) alguses saksofonide partiidesse sisse kirjutatud „Dies irae“ moodi motiivid ei oleks mulle arvatavasti kõrvu jäänud, kui ma poleks kursis teose emotsionaalse ja moraalse tagapõhjaga. „Mare lacrimarum“ on pühendatud Vene armee sõjakuritegude ohvritele Ukrainas.

„Jõulujazzi“ korraldajad olid teinud targa otsuse mitte lasta kuulajail koju minna kohe pärast sedavõrd dramaatilis-traumaatiliste teemadega teose kuulamist. „Pisarate mere“ järel pühkis kõrvust ja hingedest üle Meelis Vindi „Päikesetuul“ („Solar Wind“), mis andis jõudu kühmus selja taas sirgu ajada ning tasakaalustas mureliku meele ergastava värske õhu puhanguga.

„Jõulujazzi“ oli lõpetama jäetud mahedahäälne USA trubaduur Gregory Porter. Et tema etteaste oli Maarjamaal juba kolmas, jätan selle siinkohal kajastamata ja tõmban kirjutisele joone alla, meenutades norralase Daniel Herskedali 3. detsembri soolokontserti „Call for Winter“, mis meie räsitud maailmas paitas samuti hinge.

Nimetaksin Norra tuubavõluri Daniel Herskedali soolokontserti Nigulistes seisundimuusikaks. Need helid, mida ta oma tuuba ja flüügelhorni ning kohati ka arvuti ja häälepaelte abiga kuuldavale tõi, puudutasid minus mingit sõnadetagust intuitiivset osa, seetõttu on raske leida termineid, millega kontserti kirjeldada või analüüsida.

Kontserdielamus koos Herskedali kirjeldusega sellest, kuidas ta albumi loomise puhuks end kaheks ja pooleks nädalaks mägedes onni lukustas ning kogu selle aja jooksul väljus onnist ainult suusatamas käimiseks ega kohanud tol perioodil ühtki inimest, tuletas mulle meelde mu käiku kaks talve tagasi Norra jäämuusika festivalile, mis toimus samalaadsetes tingimustes. On elamusi, mida peab kogema, neid ei saagi sõnadesse panna. Herskedali muusika puudutas hingekeeli, sidusid puutumatu looduse karge ilu ja pühalikkusega. Õnneks leidub veel puutumata loodust ning häid ja õilsaid rikkumata hingi. Hoidkem end ja neid.