Kui oleksin kompass, siis oleksin praegu üdini solvunud, et minu kui ausa mõõteriista nimi on kistud sekeldustesse, mille lahendamiseks tehniliselt vahendilt vastuseid ei saa. Leiutamisest saadik on kompassi nool meie poolkeral ikka põhja suunas näidanud, täpsemalt magnetpooluse suunas. Aga see ei tähenda, et suund, kuhu osutab nool, oleks ka suund, kuhu tuleb liikuda. Varem või hiljem jõutaks ju nii just magnetpoolusele, kus kompassinõel tiirleb ringi nagu vurr ega näita enam midagi. Ja nimelt see on praeguseks juhtunud peaminister Kaja Kallase moraalse kompassiga, millest ta palju rääkida armastab.
Vana hea Sokrates tuvastas üsna hõlpsalt, et tema õpilasel Alkibiadesel puuduvad riigijuhina töötamiseks vajalikud isikuomadused, millest neli tähtsamat on omakasupüüdmatus, julgus, õiglus ja mõõdukus. Teisisõnu, praktilise mõistuse või elutarkuse peab meelekindlalt, kuid õiglaselt ja täpselt parajas koguses rakendama üldise hüve saavutamiseks. Alkibiades ei jäänud õpetajat uskuma, tegutses kordamööda küll vägagi efektiivselt oma vaenutsevate tööandjate kasuks, kuid kasutas töövõtteid, mille tõttu jäid tema töösuhted lühiajaliseks ega loonud kestvamat üldist hüve.
Peaministri tegevust sellise moraalse kompassiga mõõtes paistab praeguseks, mil kaugeltki kõik faktid ei ole veel ühiskonna silme ette ritta pandud, et peaminister on end mässinud segadusse, millest mõistlikku ja puhast väljapääsu ei ole. Ise ei ole ta seda lõpuni mõistnud, on küll tagasi saanud välise rahu, kuid jäänud oma sisekriisi töötlemisel esimesse, eitamise faasi. Seetõttu kasutab ta ka oma suhtekorraldajate antud nõuandeid valikuliselt. Kaugeltki iga lõputult korrutatud jutupunkt ei leia uskumist isegi ajakirjanike hulgas, kes muudkui kaevavad edasi ning tulemustest saavad uut indu nii peaministri poliitilised oponendid kui ka neile kõlakodades kaasa laulvad passiivsemad poliitikaharrastajad.
Kellele „lihtsalt peaminister“ endale kaela tõmmatud personaalpuntras loota saab? Kas „usaldatud abikaasale“, „lihtsalt klassiõele“, parimatele suhtekorraldajatele, samu väärtusi jagavatele erakonnakaaslastele ja headele koalitsioonipartneritele? Loota muidugi võib, kuid kuni peaminister ise ei tea täpselt kõiki asjaolusid ja pole kursis kõige toimunuga, iga viimse kui kauba, raha ja info liikumisega, ei saa ta ka karisid vältimata soovitud tulemuse suunas tüürida.
Reformierakonna soovitus ja lubadus oma esimehele paistab praeguseks olevat, et peab seisma kindlalt ja vastu pidama, kuni uued teemad peale tulevad, nagu iga skandaaliga juhtub, ja sellest saab vaid tüütu mälestus, mida keegi ikka meelde tuletab, kuid mis enam ei hammusta ega vigasta. Ka valitsusliitlased ei ole millegagi märku andnud, et tahaksid peaministritoolil näha kedagi muud või koguni minna vallutama ületamatuid takistusi mingi uue koalitsiooni loomisel.
On inimlik, et ka iga minister ihkab enim lihtsalt rahulikku töökeskkonda, kus on võimalik tulemusi saavutada. Kuni peaministril on vaid isiklik probleem, ei sega see suuremalt teiste tegevust, nii et küllap saavad kõik valitsuse koosolekud peaministri hingevalust hoolimata kenasti juhitud ning vajalikud otsused langetatud.
Ajakirjanikega peaministril sama lihtsalt ei lähe, sest kaalul on nii nende kutsemeisterlikkus kui ka väljaannete usaldusväärsus. Uudishimu on üles köetud ja asi ei ole selles, et ajakirjanduse eesmärk oleks „kallutatult“ või „kellegi huvides“ peaministrit paljastada, vaid ikka neis seni vastuseta küsimustes ning vastustes, mis sünnitavad uusi küsimusi. Vastuseid, kuigi need võivad anda uut ja pahatahtlikult kasutatavat moona ka opositsionääridele, ootavad ennekõike lugejad-vaatajad. Pealegi, nagu peaminister, nii tahavad ka ajakirjanikud lihtsalt oma tööd teha ega lähe sugugi heatahtlikumaks, kui peavad selleks normaalsest rohkem vaeva nägema, sest ei ilmutata koostöövalmidust või süüdistatakse koguni alatuses.
Kõige tähtsam on kontrollida peaministri teisipäeval raadioeetris kõlanud väidet, et kevadel riigisaladuse loa uuendamise käigus kaitsepolitsei teda abikaasa äritegevuse riskidest ei informeerinud. Väide võib formaalselt vett pidada, kuid ei välista vähimalgi määral seda, et teda informeeriti mingil muul ajal ja muus vormis. Näiteks juba varem, veel enne valimisi: sellele näib viitavat toonase välisministri Urmas Reinsalu hea informeeritus selle äri detailidest. Näiteks julgeolekuasutuste igahommikuses memos. On eluliselt ebausutav, et pooleteise sõja-aasta jooksul ei ole julgeolekuülevaadetesse kordagi sisse lipsanud detailseid andmeid muutustest Eesti ettevõtete Venemaa-suunalises äris, piiriületustest, sanktsioonide rakendamisest, et kes on seal kes ja mida teeb. Igal juhul on tegu korraliku kahvliga, sest kui julgeolekuasutused on siiski info edastanud, on peaminister lihtsalt valetanud, ent mis halvem, seadnud end teadva vaikimisega šantažeeritavasse olukorda. Kui aga info ei ole liikunud, siis ei ole kaitsepolitsei täitnud oma ülesannet, milleks ta on loodud, ning vääriks korralikku puhastust. Kaunis mustvalge olukord, kus mõeldav kolmas variant oleks vaid see, et kaitsepolitsei otsustab asja peaministri kasuks kinni mätsida ja tema vale enda kanda võtta. Miks ta peaks või kuidas võiks?
Kui tulla tagasi isikuomaduste juurde, tundub peaministrile kirstunaelana see senistel andmetel täiesti seadusliku 350 000 euro olemasolu, mis mõjub paljudele unustamatu ärritajana Eesti keskmise leibkonna liikme 1000-eurose igakuise netosisissetuleku foonil. Argumenti „sul on liiga palju raha“ ei saa ükski peaminister tõrjuda selgitusega, et ta ongi kõigist targem, töökam ja tublim, või siis põlastada seda kui madalat sotsiaalset viha ja kadedust.
Faktid, et ka üsna tagasihoidlikul majanduslikul aktiivsusel peaministrina võivad olla saatuslikud tagajärjed, peaksid Kaja Kallasele olema oma eelkäijate Tiit Vähi või Mart Laari kinnisvarasekelduste näitel teada. Mis tahes majanduslik tegevus vabaturu kapitalismi tingimustes on seaduslikult omakasupüüdlik, seega peaks riigimehelik peaminister end sellest absoluutselt isoleerima, jätma vaba raha puutumatult öökappi lebama, usaldama oma tuludeklaratsiooni täitmise või koguni pangakaardid mõne ustava nõuniku kätte, et pisivigagi sisse ei tuleks. Tean omast kogemusest, et nii on Eesti ajaloos tehtud.
Oma raha lisatulu saamise eesmärgil paigutamine, väljalaenamine, ei ole omakasupüüdmatuse avaldus. Ja miks peaksid Eesti kümned tuhanded ettevõtjad, Reformierakonna tuumvalijaskond, uskuma Kaja Kallase versiooni tema abikaasa äritegevusest, et see oli soov „lihtsalt aidata“ ehk heategevus, kui kogu ettevõtluse mõte iga omaniku seisukohalt on ju küüned enda poole oma jõukuse kasvatamine, mille puhul ühiskondliku rikkuse ja heaolu kasv on kõigest kasulik kõrvalsaadus, mis maandab riske, nagu proletaarne revolutsioon või muu vägivaldne ümberjagamine? Seega: julged teha, julge ka tunnistada. Ütle, et jah, olen omakasupüüdlik ja tahan hästi elada ning su elektoraat vähemasti mõttes tunnistab selle õigeks ja ausaks. See, et n-ö vati sees kasvanud peaminister ja kogu tema erakond on kohati eluvõõras ega tunne vaeste elutegelikkust, on lihtsama rahva hulgas niikuinii kinnistunud veendumus, mida ei muuda ühegi valitsusprogrammiga ega põliseid omasid reetes.
Minu raha läheb praegu selle peale, et selles loos ilmub välja veel uusi fakte. Mis suunda need näitavad, ei tea. Kuid igal juhul on tähtis, et peaminister läbiks kriisi ületamises võimalikult kiiresti viha, kurbuse ja leppimise faasi, mis järgnevad eitusele. Kui selle käigus lendavad tuulde ka kõik tema ja ta abikaasa vaevaga kogutud säästud ja rajatud ärid, on see siiski kõigest raha, millest au on alati kallim.