Harold Bloom on lähimineviku kõikvõimalike struktuuridega tegelemisest vaimustunud kirjandusteadlaste seas eriline, kuna omistab jätkuvalt rõhutatud tähtsust üksikisiku rollile kultuuri ja kirjandusloos. Oma üle-eelmise raamatu on ta pealkirjastanud ?Geenius?, justkui õrritamaks nimme akadeemilisi uurijaid, kellele sel terminil enam ammu muud tähendust pole kui tühi tiitel laiade publikuhulkade tarvis. Mõistagi ei ole ka Bloomil auklikuks kritiseeritud geeniuseteooriate asemele pakkuda midagi uut, ei ürita ta ka vanu akadeemiliste ringide jaoks tõsiseltvõetavaks lappida. Ometi peab ta vajalikuks eristada autoreid, kel on õnnestunud luua teoseid, mille originaalne mõjutusjõud on püsinud läbi aja. Teoseid, mis suudavad inimest haarata, kandes möödunut elusa ja kõnekana tänasesse, üha uute epohhideni.

Täna tundub naeruväärne mu omaaegne soov näha ?Filosoofipäevas? vildakalt loetud Heideggeri toel mingit olemise relatiivsuse ja tähenduste suvalisustamise apoloogiat. ?i?ekliku moesõna järgi tuleks see näidend täna näiteks hoopis vastupidiseks ? kantilikku seaduse ja autoriteedi jõudu kultustavaks tõlgendada. Ometi on Kõiv üle selle tasandi, kus esitataks mõnd eespool mainitud või muud ideoloogiat. See on Pedajasele väga selge olnud ning sellest ka ta lavastuste kõikehaarav lummus (kõrvalmärkusena: siia komistasid minu arvates Mikiveri, Lensmendi jmt Kõivu lavastused). Pedajas on loonud igatsevalt lummava atmosfääri inimolemise metafüüsiliste küsimuste igavikulisusele ja nende ikka ja uuesti tulemisele ning toonud sellel foonil muhedas ja kammerlikult suurejoonelises vormis lavale sõja ja rahu, korra ja anarhia, armastuse ja abielu jmt igapäevased küsimused. Nii on need lavastused ühtaegu uudsed (kuna inimolemise suurte küsimustega tegelemise juurest on puudunud siinmail filosoofiline kultuur) kui ka ajatud. Siit ka nende lavastuste laiahaardelisus ja ootamatu menu kõige erinevamate vaatajate seas. Pole ime, et Pedajase Kõivu lavastustest on saanud uue iseseisvusaja teatritipp.