„Hansu ja Gretet …” mängitakse enamasti keset päeva hämaras saalis, ent pehmed istepadjad ja õrna valgusega lambid annavad edasi videvikutunni meeleolu. Suitsutare asemel on teatrihoone ja koldetule asemel prožektor, kuid mõte on sama – ja see on asi, mida tasub hoida. Loodud keskkond on hubane, kuid hämaram meie harjumuspärasest maailmast. Lavastuse esialgses tutvustuses, mille leiab Kirsten Simmo arvustuses lasteteatri jälgijate blogis,* on öeldud ka seda, et lavastuse üks eesmärke on saada sõbraks pimedusega, mis lapsi hirmutab. Iseenesest on pimedus midagi väga loomulikku, ometigi (väikestena) pigem kardame seda – ka publiku reageeringust oli seda näha. Oleksin ma 20 aastat noorem, siis hakanuks päris õudne, aga sedasi mõnusalt ja turvaliselt, sest emme, vanaema või lasteaiakasvataja on ju kõrval. Nähtud etendusel ütles üks pisike poiss, et tema kardab ja talle enam see teater ei meeldi. Kuid hirmuhetk läks üle, sest tähelepanu juhiti seinale, kus olid varjud ja seesama hirmutav pimedus taustaks valguslaigust Kuule. Pisike poiss enam ei kartnud ja loodetavasti polnud ta ainuke.
Huvitav on ka viis, kuidas näitlejad jutustavad. Algusest peale ei varjata, et tegemist on jutustamisega, ega ka seda, et jutustajateks on näitlejad. Nõustun siingi viidatud Kirsten Simmo kirjutisega, väitega, et jutustatakse liigse teatraalsuseta ja rahulikult, ehk isegi olmeliselt. Leian, et see on lavastuse üks plussidest: laval on puhas jutustamiskunst, mida toetavad muud vahendid. Kasutatakse valgust ja varju, kitarrihelisid ja seda, et tavapärastele asjadele antakse uus funktsioon: pilliroost saab mets, kristallkausi peegeldatud valguslaigust Kuu, krepp-paberist nõiamoori pearätt ja krabisev tuli.
Etenduse ja loo saab jagada mitmeks etapiks. Alguses istub publik harjumuspäraselt seal, kus publik tavaliselt istub, pehmetel toolidel ja lavast turvalisel kaugusel. Järgneb huumoriga pikitud koolitunnilik ülevaade sellest, mis hakkab toimuma, kes need vennad Grimmid ikkagi olid ja kuidas erineb muinasjutu aeg meie ajast. Järgmiseks tuleb aga publikul kohta vahetada: nad satuvad keskpõrandale, kus näitlejad on neile lähedal. Väheneb nii ruumiline kui ka psühholoogiline distants: enam pole publikut ja näitlejaid, vaid jutustajad ja kuulajad. Mida edasi, seda rohkem haaratakse publik kaasa, nende osalemist etenduses lausa soositakse. Passiivsest kuulajast saab aktiivne osaleja ja luuakse ühine ruum, kus olla koos. Vaikselt ja tasahilju saab reaalsest maailmast fiktiivne. Hansuks ja Greteks on Kristel Leesmendi käed, mis tekitavad varje. Käte tantsu vaadates tekkis tunne, et proovides on õigeid nurki otsitud kaua ja need lõpuks leitudki – seintel on tõesti varjutüdruk ja -poiss. Kristel Leesmendi kehakasutus on vaatamist väärt. Varjude mängu saadab Angerpiku elektrikitarr, kord rõõmsalt ja julgustavalt, kord ähvardavalt ja kõmisevalt, olles seejuures alati jutustamise orgaaniline osa.
Lavastus on avatud vormiga mitmes mõttes. Publikul on võimalik suhelda näitlejatega ja olla osa etendusest, aidata luua maailma, kus toimub muinasjutu tegevus. Mitmel korral saab pisivaataja võimaluse oma käega midagi teha, asetada paika pilliroost mets või proovida ise varje luua. Avatus on olemas ka selles mõttes, et jutustatakse abstraktsete fikseerimata märkide abil – fantaasiaks on ruumi ja tänu sellele on kujutluspilt hoopis rikkam. Nagu lapse mäng, kus kujutlusvõime on piiritu ning eimiskist saab kõik ja veel rohkemgi. Päris lõpus aga öeldakse juba ühe teise loo esimesed read. Argipäevast minnakse sujuvalt loo sisse ja hiljem samamoodi loomulikul moel loost välja.
„Hans ja Grete …” on lavastus, kus on lastega arvestatud. See on sobiv kestvuselt ja ülesehituselt, mistõttu julgen seda soovitada esimeseks teatrikülastuseks. Jutustamise kaudu saab ka teada, kuidas teater toimib, pisikese inimesega suheldakse temale arusaadavas keeles (nii verbaalselt kui ka visuaalselt). Vanema ja kasvataja vaatenurgast on tegemist üheaegselt õpetliku ja meelelahutusliku ettevõtmisega. Laps ei pea aga end pikaks ajaks paigale sundima ja saab edaspidisteks mängudeks mitmeid häid ideid. Pärast etendust kuulsin näitlejatelt, et mitmed nende tuttavad lapsed on hakanud huvi tundma lampide, hämaruse ja seinte vastu. Tundub, et eesmärk pimedusehirmust üle saada ja sütitada fantaasiat on täidetud. Kes soovib, saab kodus edasi rääkida teemadel nagu valgus ja pimedus, lapsed ja vanemad, asjade tähtsus(etus).
„Hans ja Grete …” on tunnike keset päeva, kui on võimalik olla ajast väljas ja eemal kiirest olmest. Lihtne ja detailne minimalism, mõeldud lastele, ent väga sobilik ka täiskasvanutele. Suured vaatajad võivad ühel hetkel avastada, et käes on olevik. Rahulik esitusstiil haarab endaga kaasa, hubases ja hämaras saalis läheb meelest argipäev ning saab kinnitust tõsiasi, et lugusid tasub rääkida. Ja kuulata.
* Kirsten Simmo, „Hans ja Grete …”, http://lasteteater.wordpress.com/2012/10/22/hans-ja-grete/.