Kauge lähedane

Mõelgem, kui palju on neid eestimaalasi, kes on oma esimesed ja ehk ainsadki kokkupuuted meie vanema laulupärandiga saanud tüütust muusikatunnist, juhuslikust telesaatest või mis tahes kolmandast kohast. Ja kes selle kehvavõitu kogemuse põhjal on teinud järelduse, et regilaul ja kogu siinne rahvamuusika on igav, aegunud, üksluine … Tegelikult on ju meie põlisel pärimuslaulu maastikul esinenud kõikvõimalikke kõlavärve ning väga erinevat häälekasutust ja -tehnikaid. Niivõrd rikkaliku värvi- ja rütmimaailma kohta ei tohiks mingil juhul arvamust kujundada juhusliku ja võibolla ebaõnnestunud interpretatsiooni alusel!

Ja siiski, seda rikkust ja mitmekesisust me tänapäeval enam ei kuule. Enamasti valivad lauljad „kergemini seeditava” või juhuslikult ette juhtuva repertuaari, mida ka esitavad samamoodi juhuslike eeskujude alusel. Seejuures jagatakse kõigile kiitust üsna mõtlematult, soovist iga alustajat tagant tõugata. Julgustus vanade väärtuste tänapäeva toomisel kulub tõesti ära. Kahjuks aga see kiitus ka halvab, kuna tegijal jääb mulje, et asi oligi piisavalt hea ja nii jätkataksegi sama meetodiga samal (alg) tasemel ega jõutagi edasise arenguta laulupärandile lähemale …

Soovime ju kõike saada kiirelt ja kergelt, ammugi nii „lihtsakoelist” asja, nagu seda on rahvalaul! Kahjuks on väga tugevalt juurdunud ettekujutus, et pärimusmuusika on midagi lihtsamini kättesaadavat kui kunstmuusika. Õigupoolest polegi see täielikult vale: pärimusmuusika ongi „kergemini” kättesaadav, aga ainult neile, kes sünnivad tugevasse pärimuslikku keskkonda ja omandavad pärimusmuusika tundmise justkui möödaminnes, igapäevategevuse kõrvalt, kes kuulevad neid rütme, helisid ja sõnaseadmise loogikat lapsest saati. Kõigilt ülejäänutelt aga nõuab pärimusmuusika tundmaõppimine samamoodi tööd ja vaeva nagu teisedki muusikastiilid. Kui aga võtta arvesse, et pärimusmuusikat tavalistel akadeemilistel meetoditel ja n-ö tellimise peale päriselt õpetada ei saagi (kuna see on osa suuremast terviklikust kultuuriruumist, traditsioonilisest elustiilist), siis on selle süvitsi tundmaõppimine veelgi suurem ja nõudliku ettevõtmine.

Kuigi elujõuline ja täisväärtuslik regilaul on jäänud meist 100–150 aasta taha ja selle ajaga on meie ümbrus totaalselt muutunud, pole põline laulukultuur meist üldse nii väga kaugel kui aastaarv näitab: need, kelle vanavanemad sündisid ja elasid tugevas pärimuslikus laulutraditsioonis, on veel meie kõrval või meist vaid paari-kolme põlvkonna kaugusel. Seega võime kohata veel inimesi, kes on kogenud, tundnud, oskavad ja mäletavad …

Pärandi väärtus

Õnneks on veel neid, kes tunnevad, et meie vanem kultuur ja sealhulgas ka laulud aitavad tasandada neid puudujääke ja tühimikke, mis on tekkinud viimase sajandiga meie elust välja praagitud kultuuriväärtuste puudumisest. Küllap on suuresti juhuslik, mille aja jooksul ära kaotame ja unustame või millest loobume. Ja seda keerulisem on hiljem otsustada, mis on vanas olnud väärtuslikku, mille võiks üles otsida ja taastada, mida taas oma ellu võtta.

Eesti vanem laulupärand on kindlasti üks neid väärtusi, mis on vajalik meile ka tänapäeval. Võime ju kiirelt muuta oma elukeskkonda ja ka oma mõttemalle, kuid mõne põlvkonna vältel ei suuda me muuta inimese tegelikku olemust ja sisemisi toimemehhanisme. Tõesti, loodust, kliimat ja ümbrust oleme muutnud, oleme kolinud linnadesse, kuid seda enam võimendame vaimseid puudujääke ja eirame oma ürgseid, paratamatuid ja loomulikke vajadusi.

Endisaegse traditsioonilise elukorralduse juures oli nii mõneski mõttes lihtsam hakkama saada kui praegu: inimesel oli kogukonnas oma koht ja identiteet ning seeläbi ka teatud vaimne kindlustunne ja stabiilsus. Nüüd peab igaüks oma pidepunkte ise otsima ja paljud meist ei leia neid kunagi … Isegi kui sündinuna puusseppade perekonda ei soovinud noormees isade elualal jätkata, oli tema stardijoon kaugemal kui praegusel noorel, kuna tema sai ise valida, kas jätkata või vastanduda. Traditsiooniline elukorraldus ei seisne ju selles, et midagi pimesi uskuda ja seeläbi rumalaks jääda, kuna jooksed teiste sabas … ei, pärimusliku maailma mõte on stabiilsus nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Tihti unustatakse, et vanasti olid inimesed väga loomingulised, kuna pärimuslik kultuurikeskkond nõuab kõigi panust. Sellele lisandus suure väärtusena järjepidevus, mis viis loomingu omakorda väga heale tasemele.

Pärimuslikus maailmas oli elusüsteem paigas ja laul oli selle süsteemi osa. Laul oli meie esivanemate üks loomingulise väljenduse viise ning ka nende suur tugi ja abi. Kes on regilaule laulnud –, ma ei mõtle laval, vaid koduses õhkkonnas, ilma esinemise ja tõestamise taotluseta – see teab, et laulul on sisemust korrastav toime. Kordav, järjepidev ja rütmiline laulmine aitab tasakaalustada olemist ja leida iseendaga kontakti, mis päevases kiirustamises võib kaduda. Ja mis võiks olla hullem kui iseenda kaotamine! Võib-olla on asi selles, et viibime oma mõtetes enamasti minevikus või tulevikus, aga laul sunnib olema olevikus, isegi kui jutustame minevikusündmustest. Vaid olevik on meil tõeliselt olemas ja just sealt leiame ka iseend, mujalt pole mõtet seda otsidagi. Võiks ju veel pikalt rääkida, kuidas laulmine lõdvestab ja korrastab siseorganite tööd ja loob füüsilise heaolu …

Vanad laulud kinnitavad, et meie esivanemad, kes on osalenud pärimuslaulude loomisja hoidmisprotsessis, tunnetasid ümbritsevat teisiti kui meie praegu: nad elasid väga praktilist ja ökonoomset elu ning oskasid olla hetkes. Siis tajuti looduskeskkonda tervikuna koos kõige sellega, mille nüüd endast kaugemale teaduse valdkonda lükkame ja ladinakeelsete nimedega nimetame (kas või astronoomia, bioloogia jms), kuid seesama maailm ümbritseb endiselt ju meid kõiki. Niisamuti kui sajandeid tagasi, võib nüüdki igaüks end tunda maailma osana. Alustada võib kas või sellest, et tõsta pilk taevasse ja juba meenub, et oleme osa Linnutee galaktikast. Linnas kipub see eriti ununema, kuna seal sama hästi kui polegi inimese ümber hoomatavat avarust.

Lava mõju

Eelöeldust järeldub, et ürgse algega tarkusi, mõtteviise ja laule pole praegu kuigi kerge omaks võtta. Oleme tugevalt mõjutatud sellest, kuidas on viimastel aastakümnetel lauldud – ikka lava peal, ikka teiste jaoks ja näitamiseks. Enamasti on aga igasugune esinemine meie traditsiooniliste lauluviisidega vastuolus ega toeta seda peaaegu mingil moel. Selleks, et vanade laulude ehedus üles leida, tuleb end täielikult panna vahendaja rolli, sest laulja on sel hetkel sõnumi kandja. Tähtis on kõrvale jätta metoodilised ja akadeemilised lauluõpetuse võtted, ennekõike olla endaga aus, mis tähendab oma ego upitamata jätmist ja igasugusest tunnustusvajadusest loobumist. Seega, kui lauljal tekib soov teistele midagi tõestada ja seeläbi kasu saada, võib see lämmatada laulu loomulikkuse, autentse kõla ja toime. Siis võib kergelt juhtuda, et laulu stilistiline suund kaldub üsna kaugele loogilisest, mugavast ja veenvast. Lihtsamini öeldes pole ehe regilaul suunatud mitte välja-, vaid sissepoole. Ma ei väida, et lavaliste eesmärkidega ja puhttehniliselt pole võimalik saavutada samasugust kõla nagu vanasti – see on siiski võimalik, kuid vaid äärmiselt suure töö, pühendumise ja suurepärase näitlejameisterlikkuse abil. Kahjuks näitab praktika, et sellised juhud on väga harukordsed.

Autentse regilaulu eelduseks on järjepidevus nii olemuselt, tehniliselt kui ka kõlaliselt. Selleks et (taas)elustada mineviku helikeel ja sõnum, tuleb osata end kasutada võimalikult puhta lõuendina. See on ju täiesti loogiline: me ei saa olla järjepidevuse lüliks, kui end jõuliselt esiplaanile surume. Ka muistset väärtuslikku eset hoiame õrnalt ja ettevaatlikult, et sellele jääks meist tulevikuks võimalikult vä
he jälgi, kuna kardame, et võime tema terviklikkust rikkuda või tema säilimist kahjustada. Niisamuti on muistne laulupärand terviklik väärtus, millega peame mõistlikult ümber käima.

Kindlasti ei pea kordamise kui järjepidevuse printsiibi juures kartma üksluisust, sest isiksused, taju ja füüsilised kehad on nõnda erinevad, et loovad iseenesest mitmekülgseid helinüansse: vana korrates ja taaselustades annab just meie tasakaalustatud isiksus laulule autentse kõlavärvingu, mis selle olemust ja sõnumit ei summuta, vaid täiendab. Niisiis ehk peaks vanema laulupärandi juures panustama pigem oma vaimsele tasakaalule kui tehnilisele arendamisele.

Eesti vanem laulupärand on alati olnud pärimuslik, tänastel lauljatel on aga enamasti isiklikus plaanis laulude pärimisega üsna vähe pistmist. Siin ei taha ma öelda, et kui laul pole omaenda vanaemalt päritud, on selle puutumine keelatud, vaid otse vastupidi – see „vanaema” soovib meiega väga tutvuda, aga see võtab aega, ja kui oleme juba väga-väga lähedaseks saanud ja teineteisele omakasupüüdmatut pühendumist tõestanud, usaldab ta oma laulu meile. Siis saabki muusikaline tulemus autentne ning kaunis.

Tundlikkuse tarkus

Võime tõdeda, et meie esivanemate tundlikkus on olnud palju elavam kui meil täna ja seetõttu on neil olnud kergem laulda, luua ja tunnetada. Nüüdisilmas on loomingulisus ja eneseväljendus jäetud vaid kultuuriinimeste ja kunstnike ampluaaks, varem kuulus see kõigile. Võib-olla just seetõttu, et loomingulisus pole kõikjal lubatud, on meie sisemuses palju allasurutud tundeid, ehkki tajume, et midagi on ju puudu või paigast ära.

Praegusel pikima ja sügavaima videvikuga ajal on inimeste tunded võimendatud, kuid mitte välja, vaid sissepoole. Kustumise ajal ja pimedas on välist vähem tunda, siis on lihtsam välja lülitada kõikvõimalikud illusioonid ja üleliigse sära poole püüdlemine. Just seetõttu on see parim aeg endassevaatamiseks ja endaga aus olemiseks, mis ongi eelduseks, et oleksime võimelised kogema ja looma. Need ongi just vanade laulude jaoks tarvilikud omadused, seega võib isegi eeldada, et videvikuajal on regilaulule lihtsam lähedale saada kui muidu.

Siit edasi, endasse vaatama hakates, leiame palju kurbust ja peame tõdema oma puudujääke. Ka vanades lauludes leiame suurel hulgal kurbust. Mida aga regilaulust peaaegu ei leia, on enesehaletsus, kuna see ei aita inimest edasi, vaid lukustab minevikku, surub isiksuse ja vabaduse kokku. Kõike ümbritsevat ja olnut lihtsalt tõdedes saame kurbusest üle ja seeläbi taastame oma vaimse suuruse ning võimekuse. Võimalik, et just nii on laul vanematel aegadel olnud üks vaimse stabiilsuse tagajaid.

Kõige selle peale mõeldes võib üldistada, et laul on meie mälu ja meie unustatud tarkus. Meie esivanemad on mõistnud pimedat aega rahulikult võtta ning elanud seeläbi tervemat ja vaimselt rikkamat elu. Pole kahtlustki, et pime aeg lausa nõuab vaikust, rahu, jutte ja laulu. Ehk on tõesti selline aastarütm ja komme laulda meie sisse setitatud juba sajandite ja aastatuhandetega. Just see ongi pärand, mis meid siin maalapil ühendab: meie sees on juba olemas see oskus ja vajadus end videvikuajal korda seada ning talvisel ajal koos loodusega sisemiselt küpseda, et uuel aastal taas puhtama loomingulise hooga alata.