Äsja trükist välja jõudnud mälestusteraamatus „Kui ajalugu liikuma hakkas“ (Ilmamaa) kirjeldab Rein Taagepera, kuidas ta pärast 40 aastat väldanud sunnitud eemalolekut kodumaast lõpuks 1988. aastal pikemalt taasärkavasse Eestisse jõudis ja mida siin tegi. Aastakümneid hiljem juhtunust kirjutades väljendab ta endistviisi hämmingut selle üle, et tema erialased ettekanded valimissüsteemidest ja valikutest demokraatlike otsustusprotsesside kujundamisel ahvatlesid saalidesse sadu ja isegi tuhandeid kuulajaid. Teema oli ju kuiv ja keeruline, matemaatika ja juriidika segamini.

Toona sel alal ainsa teadjamehena lasub Taageperal ka suur osa vastutusest selle eest, milliseks tema õpilased 1990ndate alguses Eesti demokraatia põhireeglid kujundasid. Üldiselt õnnestus kõik hästi, kuigi asjade praeguse seisuga ei saa lõpuni rahul olla. See aga, et riigikogu on hiljem ridamisi demokraatia protseduure määravaid seadusi kehvemaks muutnud või ühiskonnas toimunud muutustele kaasa kõlava arendustöö tegemata jätnud, ei ole enam professori süü. Tema sõnumid aastast 1988 on endiselt aktuaalsed: „Demokraatiat pooldada on lihtne, osata järgida demokraatlikku menetlusviisi nõuab aga õppimist“ (lk 117) ja „Demokraatlikult võita oskab igaüks, demokraatlikult kaotada aga nõuab enamat“ (lk 118).

Mäletan ka ise, millise innuga pühendasime kümnete aktivistide tunde ja päevi vaidlustele ja lõpuks kokkulepetele, kuidas kujundada põhikirjades Tartu ülikooli üliõpilaskonna edustuse (esinduse) ning pisut hiljem Eesti Üliõpilaskondade Liidu valimis- ja tööreeglid selliseks, et otsuseid langetama pääseksid parimad ning kord juba valituna langeksid otsused vältimatult ja tagajärjekalt. Praegusel ajal ei õnnestuks ka parima reklaamikampaaniaga ja kingitusi lubades valimissüsteeme ja otsustamisreegleid käsitlevale konverentsile koguda rohkem inimesi kui vaid üksikud eriala entusiastid, ja kindlasti mitte ühtki otsustajat võimuladvikust, kellel on mandaat ja kohustus reegleid parandada ja otsusteni jõudmist takistavaid vigu kõrvaldada. Ka juhtudel, kus need vead otse näkku karjuvad, nagu näiteks presidendi valimise puhul, ei juhtu midagi. Teema on lihtsalt igav (vabandust, kui ka siinsele lugejale), mugavam on mitte otsustada ja lõputult leitakse ettekäändeid, miks just praegu ei ole õige hetk. See hetk ei pruugigi kunagi saabuda, sest alati on midagi pakilisemat teha ning reeglid ei kohusta otsustuskogusid mõistliku aja jooksul otsust langetama või ebameeldivat teemat isegi päevakorda võtma.

Kahju, mis vigaste otsustamis­reeglite tõttu sünnib, ei ole mingi Eesti eripära, probleem põletab üleilmselt ning mitte ainult Ukrainas, vaid kõikides maailma kriisikolletes on sellel ainelise kahju kõrval ka vere hind. See on olnud sel nädalal taas jutuks ka ÜRO pea­assambleel, aga vajadusest maailma­organisatsiooni otsustamisreegleid muuta on räägitud juba paarkümmend aastat, kuid tulemuseta. Maailmasõja võitjate kehtestatud kord püsib ning enamuse soovidele vastav otsustamine jääbki halvatuks mitte ainult ÜROs, vaid ka mujal, kus kas privilegeeritutele või ka igaühele on antud vetoõigus.

ÜRO julgeolekunõukogus kui põhilises maailmarahu tagamist kindlustama pidavas kogus on viiel alalisel liikmel teatavasti vetoõigus ning reeglitesse ei ole kirjutatud mõistlikku viisi, kuidas reegleid räigelt rikkuvalt alaliselt liikmelt õigusi ära võtta või ta organisatsioonist välja heita. Peaassambleel on paberil küll see õigus, kuid väljaheitmise saab päevakorda panna ainult julgeoleku­nõukogu ettepanekul. Järelikult, kuni vetoõigusega liige ise enda väljaheitmise poolt ei hääleta, tema väljaheitmine peaassambleele ei jõua. ÜROst ei ole mitte ühtki riiki, ka mitte nõrka ja väikest kurjategijat, kunagi välja aetud. Julgeolekunõukogu vahetuva liikmena toetas Eesti küll vetoõiguse piiramist genotsiidi ja muid inimsusevastaseid kuritegusid puudutatavates olukordades, kuid ega ei jõutud isegi pooliku lahenduseni. Nii ollaksegi endiselt tupikus, sest selleks, et neidsamu kuritegusid kuidagigi tõkestada, peaks suurim kurjategija end ise süüdi tunnistama, hukka mõistma ja inimkonna hulgast välja arvama. Kuigi ÜRO hartas sätestatut järjekindlalt rikkuvaid riike on loomulikult rohkem kui üks, ei ole keegi suutnud kogu maailma pantvangistada Venemaaga võrreldaval määral. Me ei kujuta tavapärases kohtu­pidamises iial ette, et süüalune saaks kohtu otsusele veto panna ja vabalt minema kõndida. Maailmaorganisatsioonis aga saab – ja see ei ole demo­kraatia, vaid vähemuse (üksiku) terror.

Euroopa Liit on samuti aastaid vaevelnud kergemeelselt lepingutesse kirjutatud ühe riigi vetoõiguse tõttu ja õnneks probleemi teadvustanud, sest ühe jonniva erimeelse vastuseisu tõttu on mõnigi üksmeelse enamuse plaan teostamata jäänud. Suvise resolutsiooniga mahitas Euroopa Parlament liidu muid otsustuskogusid algatama alus­lepingute muutmist, et senine vetoõigus seal asendada kvalifitseeritud enamushääletusega. Kuigi kaugele sellega jõutud ei ole. Võib ju öelda, et vetoõigust on kasutatud harva ja põhjusega, kuid asi pole selles. Pahatihti ei peagi riik vetoõigust kasutama, selle võimaluse olemas­olust piisab, et mõnigi enamusele meeldiv plaan jääb algatamata ja läbi töötamata, kuna üks mingitel põhjustel ülejäänuid vetoga ähvardada saab või siis oma häälest väljapressimise vahendi teeb. Kuidagi ei saa pidada normaalseks ja edasiviivaks asjakorralduseks seda, kui klubis ühe võitja kohta 29 kaotajat tekib. Veto olemasolu on hirmu väljendus (äkki meie sõprade enamus soovib meile siiski halba ning ainus viis neid takistada ongi seesama veto). Enesekindlal riigil puudub vetoõiguse järele vähimgi vajadus.

Sama haiguse käes vaevleb praegu ka suurim demokraatlik sõjaklubi NATO. Uusi liikmeid saab vastu võtta ainult kõigi klubiliikmete üksmeeles, mitte kvalifitseeritud enamuse tahtel. Ja kogu maailm näeb, kuidas Türgi seda võimalust Rootsi kiusamiseks ja muudelt välja­pressimiseks ära kasutab. NATO loojad ei osanud küllap sellist võimalust ette näha, aga tark oleks toimuvast õppida ja siiski reegleid parandada, sest liikmeks saada soovijaid on ju ukse taga ootamas. Organisatsiooni kasvades võib aina väiksema kaaluga tegelane üldise hüve (julgeoleku) kasvatamisele pidurit tõmmata ning kui ajaloost nähtub, et üksiku terror on tulemuslik, siis on selle tööriista järele haaramine aina ahvatlevam. Mis selles kokkuvõttes head on?

Millegipärast on Eesti võimu seisu­koht veto küsimuses kahepalgeline. ÜROs sooviti vetoõigust vähendada (sest see õigus on teistel, mitte meil endil), Euroopa Liidus aga mitte. See on olu­poliitika, mitte põhimõtte järgimine. Põhimõttena peaks jääma kindlaks sellele, millele Taagepera sõnadega osutasin. Veto välistab võimaluse kaotada. Meil on alati õigus, kui ka kõik ülejäänud arvavad teisiti. Eksimatuse sündroomiga ei ole hea elada, igaüks, olgu inimene või riik, peab endale jätma võimaluse eksimiseks, vigade tegemiseks, kaotamiseks ja kõigest sellest õppimiseks.

Ideede ja plaanide võistlus rahvus­vahelistes organisatsioonides ei erine kuigivõrd sellest, mis toimub ühes riigis, ühiskonnas või tema mikrostruktuurides. Järelikult on seal vetot vaja sama vähe kui Eesti riigikogus ja valitsuses, mõnes erakonnas või ühingus. Kõikjal toimib enamuse tahte järgi otsustamine hästi, kui otsustada soovitakse. Ei ole raske kujutleda, mis juhtuks, kui riigi­kogus oleks kas saadikul või ühel fraktsioonil veto­õigus. Või olukorda, kus erakond ei saa oma liikmest lahti, sest sel on õigus oma väljaheitmisele veto panna. Ainus, mis vetost sünnib, on seisak või tagasilangus. Veto kadugu, me ei ela enam Vanas Roomas!