„Me peame tegema otsuseid, mis on ammu tegemata, ja need on ka paljuski ebapopulaarsed otsused. Ma tahan ka olla populaarne, aga mul ei ole hetkel seda võimalust sellel põhjusel, et need otsused on vaja teha.“ Neid kuldseid sõnu Vikerraadios lausudes jätkas peaminister Kaja Kallas Eesti riigi juhtimises Mart Laarini tagasi ulatuvat pikaajalist tava poliitilises sõnakasutuses, kus „populaarsus“ on „lolluse“ ja „ebapopulaarsus“ „tarkuse“ sünonüüm. Enesele märkamatult annavad nii kõnelejad hävitava hinnangu kõigile kodanikele, kes ilmutavad arvamusküsitlustes mõistmatust iseenda valitud juhtide plaanide ja otsuste suhtes. Populus ehk rahvas on siin juhm, mis sest, et üle aastatuhande on tema häält ka jumala hääleks peetud. Küllap ongi, kui päevast päeva seda etteheidet talub ja ütlejat ei karista. Mida teeks üks keskmine ristikogudus, kui õpetaja iga jutluse sissejuhatuseks kuulutaks, et jumal on loll? Ajaks kotti?

Eesti haritlaskonna kujunemisloos on Kreutzwaldi kirjutatud „Kalevipojal“ ainulaadne koht ja mitte ainult seetõttu, et autor tõstis eestlased eeposega rahvaste hulka. Just üheskoos eepose lugemine doktor Jakob Hurda targal juhatusel andis 1870. aastal otsustava tõuke ka harituna eestlaseks jääda soovinud üliõpilaste koondumisele ning sedakaudu rahvusvärvide ja rahvusriigi sünnile. „Kalevipoega“ loetakse tänapäevani, olgu koolipingis piineldes või pisut eakamana täiesti vabatahtlikult ettelugemispäevadel.

Paraku on see kaunis ja hariv komme paljudest valitsustegelastest mööda läinud. Puhtast teadmatusest matkivad nad eepose kangelaste asemel antikangelasi ning sellel on ka karmid majanduslikud tagajärjed. Eriti õpetlik on eepose kümnenda peatüki lugu Alevipojast ja vetevaimust ning seda hoopis haaravamalt kui ainult õpetusena, kuidas finantseerida riigipiiri ehitust. Alevipoeg pajatas:

 

Kui sa kannad kamaluga

Vana kaabupesa võrra

Taalreid kokku kuhjanisti,

Siisap jätan sidumata,

Käigikohad kütkemata.

Kaabusid liigub Eesti poliitikas hulga­kaupa, kuid EKRE omad siiski Alevipoegadeks ei passi, sest võimul olles ei taibanud nad sugugi, et taalrikuhja kogumiseks peab kaabu alla ka süllasügavuse augu kaevama. Alevipoegade puudust riigis siiski ei ole. Neid valib valitsuse otsuse alusel „riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete nimetamiskomitee“, kelle nimetatud isikud omakorda panevad riigile kuuluvaid ettevõtteid juhtima võimekatest võimekaimad. Tulemus on alati sama. Tarvitseb vaid uuel juhil ettevõtte olukorraga tuttavaks saada, kui läheb järje­kordse augu kaevamiseks ja valitsuse-vetevaimu tüssamiseks. Eriti kulukalt avaldub see Ida-Virumaal, kus maa on üleni auklikuks torgitud ja kuhu seatud kaabude täitmiseks valitsus koguni eriesindaja on määranud. Ja läheb, nagu vanas lugulaulus kirjas:

 

Purask kandis teisel päeval

Koidu piirdel juba koorma

R o o t s i vanu rublasida,

Mis ei kaabu põhjakesta

Mitte jõudnud kinni katta;

Poiss tõi teise hõlmatäie,

Kandis koorma kolmandama,

Kandis neljandama koorma,

Viis veel vara viiet korda,

Kulda lisaks kuuet korda,

Kust ei küllust kübaralle

Siiski saanud sigineda.

Vara kippus vähenema,

Rikkus mehel lõppemaie.

 

Nagu teada, ongi riigi rikkus lõpukorral hoolimata Rootsi pankadelt kasumi krabamisest, kuid vetevaimu ind ei rauge ja äsja tõotas ta rahandusministri suu läbi, et kuigi Auvere õlitehasesse investeerimine oli viga, ehitatakse tehas siiski lõpuni ja pannakse tööle, mis sest, et küllust kübarasse see ei too. Sellegi ülestunnistuseni jõudis valitsus ainult tänu vastutustundlike noorte kodanike vaevanägemisele läbi kolme kohtuastme, mille tõttu sadade miljonite tuuldelaskmine üldse avaliku tähelepanu all on.

Eesti Energia, täpsemalt tema saastav ja tulevikuta põlevkiviharu, ei ole ainus täitmatu kaabu. Kus aga riik ettevõtlusse nina pistab, käib asi sama mustri järgi ja on käinud kogu iseseisvus­aja jooksul. Ühel või teisel põhjusel on valitsused jätnud taristuettevõtted erastamata või kui on püüdnud seda teha, siis ikka kelmide võrku langenud, nagu sajandivahetusel Narva elektrijaamade müügikatsel. Eesti raudteed müüdi kahes jaos, et siis mõni aasta hiljem osa sellest „rahvale tagasi tuua“ (muuseas, juba seda ogarat plaani reklaaminud videos aastast 2007 figureerib kaabu toonase keskerakondlase, nüüdse justiitsministri Kalle Laaneti peas). Täpsemalt toodi rahvale tagasi igikestev kahjum, sest vähegi geograafiat ja geo­poliitikat mõistvale inimesele oli viieteistkümne aasta eest sama selge kui praegu, et Venemaa toorainete ning Hiina konteinerite lõputule voole ja Põhja-Jäämere kaubatee õitsengule rajatud äriplaan on muinasjutt. Riigile kuuluv vedaja Operail ongi lõpuks käpad peaaegu püsti ajanud ning tegevuse lõpetamist takistab ainult asjaolu, et omanik ootab jätkuvalt ja visalt kasumit. Kui ei teeni vedaja, ei saa teenida ka rööpad. Aasta alguses andis valitsus teada, et „prognoosi järgi ulatub Eesti Raudtee kahjum tänavu 30,2 miljonini, 2024. aastal 32 miljonini, 2025. aastal 34 miljonini ja 2026. aastal 38 miljonini“. Kahjum oleks veelgi suurem, kui valitsus raudteel reisijatevedu doteerides seda rööpaseadjatele osaliselt ei hüvitaks. Vetevaim muudkui jookseb varakambri vahet. Mitu hõlmatäit varandust lõpuks mahutab peene välismaise nimega kaabu Rail Baltic, ei ole veel selge, kuid üheksa nulliga arv tõotab see tulla küll.

Kui lisada nimekirja riigi äri- ja juhtimis­otsustega nn rahvusliku lennunduse, laevanduse, postiside ja ka metsanduse (kes küll oskaks seda õigesti mõõta?) arendamisel põhjustatud kahjud, peab paratamatult nentima, et tegu ei ole erandi, õnnetu üksikjuhtumiga, vaid seaduspärasusega, mis peaaegu kinnitab ammu Margaret Thatcheri Inglismaalt imporditud väidet, et riik on halb peremees. Võib-olla siiski ei ole, aga sel juhul on pädev põlluharija lihtsalt viljatusse liivakõrbe tegutsema sattunud ning heasoovijad peaksid tungivalt paluma tal lõpetada või ta jõuga peatama.

Jääb veel üle küsida, kas otsused mis tahes igavesti kahjumlikust ärist väljuda, müüa maha, mis veel müüdav on, ning pakkuda vältimatult vajalikku äriilmast lahus seisva avaliku teenuse ja hüvena, oleksid populaarsed või ebapopulaarsed. Vajadus kahjumist neis ärides vabaneda peaks valitsusele olema ilmselge, sest teisel tabelipoolel oleks see ju võimalus rahastada kõike head ja toredat, milleks praegu raha napib, õpetajate palgast rahvus­raamatukogu remondini. Selle osa jutust peab valitsus siiski maha salgama, sest muidu võib mõte rumala rahva hulgas koguni populaarseks osutuda ja populaarseid otsuseid ükski normaalne valitsus teatavasti teha ei kavatse. Seega seisab valitsuskoalitsiooni ees ülesanne panna rahvas kõigepealt riigile kuuluvate ettevõtete kahjumit palavalt armastama ning siis see naksti (ebapopulaarselt) ära võtta. Selleks ei ole muud vaja kui väljuda vetevaimu rollist ja usinalt rahvuseepost lugedes leida sealt mõni kasumini viiv tegutsemisjuhis.