Hiiumaa III kirjandusfestival 7. – 9. VI Kärdlas. Esinesid Joonas Sildre, Tõnu Õnnepalu, Kertu-Liina Karjus, Ilmar Tomusk, Harri Rinne, Mika Keränen, Märt Rannast, Piret Saluri, Tiit Aleksejev, Hannu Oittinen, Tõnis Tootsen, Kadri Lepp, Helgi Põllo, Liia Lüdig-Algvere, Aado Algvere, Aivar Viidik, Kata-Riina Luide, Valter Parve, Kreet Rosin-Pindmaa, Mae Lender jt.

Hiiumaa suvi on käima läinud ja paralleelseid üritusi on sama palju kui humanitaarteaduste aastakonverentsil. Kaks kirjandushuvilist (generatsioonidest X ja Z, kohalik ja linnavurle) peavad festivali ajal kirjalikku dialoogi, sest dialoog on ka Hiiumaa kirjandusfestivali peamine formaat. Kärdla südames käib justkui võistlus, kuhu suundub rohkem inimesi: kas Euroopa Parlamendi valimistele või kultuurist osa saama. Võidavad mõlemad.

„Kelle laps sa siis oled?“

Kadri Taperson: Kas sa olid enne üldse Hiiumaa kirjandusfestist kuulnud? Või mis sa üldse arvasid, et mida see endast kujutab?

Heldi Marleen Lang: Sinu ja üksiku saare lugu¹ eelmisel aastal lugesin, aga ega muidu ei ole. Tundub loogiline olla enam-vähem kursis Tartu ja Tallinna festidega ja ka sellega, et kõik käivad suvel Hiiumaal, aga millegipärast ei ole taibanud neid kaht ühendada – niisama ei teki mõtet, et võiks Hiiumaale kirjandusfestivalile tulla.

Soovisin festivalil olla justkui välisvaatleja, sest tundub, et pigem korraldatakse seda ikkagi kohalikele inimestele. Seejuures ei tundnud ma end sugugi võõrkehana, mis ütleb siinsete inimeste ja koha kohta palju. Festival oli mõnusalt paras. Alati ei ole ju vaja seitset eri lava ja mulle just meeldib selline ühe keskpunktiga tegevus. Eelkõige tulin muidugi puhkama, kuid mitte rannas lebotama – niisugune festival on just see mõnus kulgemine.

Kadri, mis värk on, kas Hiiumaal on kunstiaasta? Midagi nagu räägiti festivali avamisel. Ja milline on sinu üldmulje Hiiumaa kirjandusfestivalist?

Taperson: Jaa, tänavu on Hiiumaal kunstiaasta, sestap on ka palju näitusi ja kunstiga seotud loenguid ja retki jne. Minu mulje tekib seekord küll pigem sinu ja teiste osaliste muljete kaudu, sest istusin rohkem valimisjaoskonnas. Märkasin rõõmuga, et inimesed liikusid eri ürituste vahel, raamatupakid kaenlas, muist festivalilt hangitud ja veel suuremad pakid ülakorruse raamatukogust laenutatud.

Lang: Selle põhjal, kui palju räägiti kirjandusfestivalil segiläbi ka kunstist ja muusikast, nimetaks mina asja hoopis Hiiumaa kultuurifestivaliks: paneme kogu sellise kunsti ja pärinemise ja muusika värgi kõik kokku, on lahedam ehk isegi. See ei keela ju raamatulaata pidada, aga miks mitte ka kohalikud kunstnikud kohale tuua ja nende kunsti veelgi rohkem nii vaatamiseks kui ka müügiks välja panna.

Hiiumaal on noori osalejaid pigem vähe, kuid eks see ole kõikjal nii vist. Tartus meil lihtsalt on seltskond kirjandustudengeid juures, kes käivad ja korraldavad, aga Hiiumaa jääb eksamisessi ajal ilmselt liiga kaugeks. Lasteprogrammi ma siiski ei jälginud. Ehk oli seal ka midagi vahvat? Mulle näiteks on Mika Keräneni Supilinna-lood olnud Tartus kasvamise sümboliks, kuid mu Tallinna-sõbrad on öelnud, et neil pole tema raamatutega erilist suhet. Väga lahe, et ta siin ka esines.

Taperson: Tead, Tõnu Õnnepalu ütles „Minu jaoks on see selline kodune kohtumine, omade inimeste ja tuttava saarega …“

Lang: Kodune on ta küll, just selle poolest, et üks peamine küsimus on sugulus inimeste vahel. Natuke naljakalt mõjus see, kuidas mitmeid arutelusid alustati küsimusega „Kelle laps sa siis oled?“, kuna siin on kogukonnatunne vist nii oluline. Aga kas see ei ole siis päris festival? Minu meelest on sidemed inimeste vahel just suur osa festivali olemusest, eriti siis, kui iga kolmas inimene on tuttav. No ja isegi ju jooksin oma kallile hiidlasest õpetajale otsa, tsau, Ivika! Aga kuidas sinu meelest on?

Taperson: No mina olen kindlasti selline parimas mõttes kolkapatrioot. Ootan alati, et kõik Hiiumaa üritused õnnestuksid ja romantiseerin kõiki hiidlasi, kui ma parajasti just looma- või looduskaitsega ei tegele, mis sunnib mind asju hoopis teisiti nägema. Aga mida vanemaks saan, seda rohkem mulle selle väikese turvalise kogukonna tunne tähendab. Ja arvan, et teistele ka, ja küllap see paistab ka kirjandusest välja.

Mis on Hiiumaa kirjandus?

Lang: Kaljo Põllu kunstitööde tutvustusele me kahjuks ei jõudnud, aga samas ruumis „Ööülikooli“ salvestust jälgides saime neid ikkagi vaadata. Minu meelest väga kihvt näitus ja sobis sinna Pika maja muuseumikeskkonda kuidagi hästi, jättis natuke niisuguse kunstiliselt võõristava mulje. Mulle tundub Põllu kunst oma ajast ees. Alles ürituse lõpupoole märkasin aastaarve töödel, need olid arvatust märksa varasemad.

Kogu siinse kunstivärgiga tekkis mul aga küsimus, kas Hiiumaa kunst on hiidlaste tehtud kunst või Hiiumaast tehtud kunst. Näiteks Kertu-Liina Karjuse kontuurkaartide puhul on see teine variant: autor on küll Hiiumaaga seotud, kuid ei ela siin. Kogu festivaliga sama küsimus! Kas festivali sisu on Hiiumaal loodud kirjandus ja siinsed kirjanikud/kunstnikud või on eesmärk rääkida kirjandusest üldiselt, kuid tuua arutelu Hiiumaale?

Taperson: Jah, see on samasugune küsimus kui see, kes on hiidlane. Kas see, kes on siin seitse põlve elanud, või see, kes pandeemia ajal kogu perega saarele kolis? Kirjanike-kunstnikega on umbes sama lugu. Sinu mõttekäik paneb arvama, et siia sobiks ka üks kirjanduskonverents, sest festivalil räägitakse kindlasti ka kirjandusest üldiselt.

Muide, keegi küsis, kust sinuvanused üldse kirjandusürituste kohta infot saavad. Kas oleks pidanud kirjandusfesti info Tiktokki panema?

Lang: Minu tutvusringkonnas jagunevad seda laadi meedia tarbijad ja need, kes sellest kaarega ringi käivad, umbes pooleks. Ma vist pole õige inimene, kellelt minuvanuste kohta küsida, sest olen ülikoolis kirjandust õppinud. Nii jõuab minuni infot rohkem, isegi kui ma seda ei otsi. Kirjandusürituste publik tahaks vist infot pigem paberil ja postkasti saada. Kui on tahtmist ja viitsimist, siis miks mitte see Tiktokis avaldada, kas või kogemusi jagada, kui tore seekord oli. Kas see aga nooremad osalejad kohale toob … ei julge lubada.

Siin ei ole raamatupoodi

Taperson: Hästi tore on kirjandusfestivali juures raamatulaat. Hiiumaal ju raamatupoodi ei ole. Nüüd sai päriselt raamatuid lehitseda ja valida, mitte ainult veebist tellida. Kas sa ka midagi ostsid?

Lang: Ikka ostsin, aga mitte nii palju kui sina! Ma lõin muist raha Tartus „Prima vista’l“ juba laiaks. Meie sõbra Liisi Toomi raamatu² ostsime mõlemad – see ei ole meie tavapärane raamatuvalik, aga autor on lihtsalt nii vahva. Ka ühele noorele Deleuze’i-huvilisele leidsin sobiva teose: odava hinnaga „Avatud Eesti raamatu“ sarja riiulist ei saa ju ostmata mööda minna.

Taperson: Ma ostsin rohkem, jah, peamiselt ajalooraamatuid ja siis veel mõne. Aga laenutasin ka: rahvusraamatukogu oli kohal, sealt sai ka laenata.

Kas panid tähele, et Ilmamaa kirjastuse direktoril Mart Jagomäel oli „eesti raamat 500“ pusa seljas? Ma tahaks ka sellist endale. Mis asjad võiksid seoses raamatuaastaga järgmisel aastal toimuda? Mitte Hiiumaal, vaid üldse?

Lang: He-he, kollektiivne raamatuhindade langetamine.

Kunstnikud Liia Lüdig-Algvere ja Aado Algvere rääkisid oma elust ja olemisest ning selle ameti õppimisest. Võib-olla võikski raamatute kõrval just kirjanikke esile tõsta? Mulle meeldis ERRi saade „Meie kirjanduse lugu“ – ka niisugust materjali võiks rohkem olla. Hea tasemega kirjandusfestivalid meil juba on, neile võiks lihtsalt veel vunki juurde panna. Mida sina tahaksid näha?

Taperson: Kirjutan raamatute hinna langetamise mõttele muidugi alla. Tahaksin ka raamatukohvikuid, raamatuaasta laienemist muu hulgas Lõuna-Hiiumaale ja niimoodi, et see tõesti puudutaks kogukonda. Asjaga võiks kindlasti olla seotud laste suvelugemise võistlus. Mulle üldse tundub, et Hiiumaal loevad lapsed rohkem kui mujal – ilmselt ka keskkond soosib.

Ja häid uusi teoseid ootan muidugi. Näiteks ootan väga Harri Rinne raamatu „Riho Sibul. Kuulaps“ ilmumist – tahan näha, kas seal on tõesti inimese olemus avatud. Ütlesin eile Harri Rinnele, et kõigil on sellele raamatule erinevad ootused. Kas sul on ka või oled ikka hoopis teine põlvkond?

Lang: Minul on tema suhtes selline hoiak, et Riho Sibul on (oli) tähtis inimene eesti muusikas, aga ma olen ka muusikakauge tüüp. Raamatut tahaksin lugeda ikka, ehk siis tekiks tagantjärelegi mingi suhe.

Sa ei saanud kuulata, aga Tõnis Tootseni ja Tõnu Õnnepalu arutelu oli väga huvitav, kuuldud etteastetest ehk kõige filosoofilisem, kuigi ka Märt Treier proovis suurte küsimustega Harri Rinnet Riho Sibula jutu juurest elu mõtet otsima suunata. Tootsen tõi julgelt sisse antiikfilosoofiat, mis võimendas kultuurifestivali tunnet. Arutelu lõpus kommenteeris keegi tabavalt publiku hulgast, et ei suutnud juttu jälgida, kuna jäi ise nende asjade üle mõtisklema. Mul oli ka selline tunne! Kas sul tekkis seoses mingi osaga festivalist selline tunne?

Taperson: Jaa, ma vaatan inimesi ja suudan harva keskendunult pikemat vestlust kõrvalt jälgida. Sama suure huviga jälgisin inimesi, kes valimisjaoskonda tulid, ja mõtlesin, miks nad tulid ja mida nad mõtlevad ja kuidas elavad. Sestap on vahel ka ürituste järelevaatamise võimalus väga hea – kõikidel kultuurisündmustel võiks see võimalus olla. Kohapeal naudid keskkonda ja kohtumisi, aga sisusse süvened hiljem ja omaette.

Saja aasta pärast

Taperson: Nägid, kultuurkapital kuulutas välja esseekonkursi „Eesti kultuur 100 aasta pärast“? On sul ideid, mida sinna kirjutada võiks, et mis siis on saja aasta pärast? Ilmar Tomuski esinemist kuulates tekkis kuidagi lootusrikas tunne, et äkki ikka on ka saja aasta pärast kõik ok?

Lang: Ei ole näinud, sa jõuad alati ette õnneks. Eesti kirjanduse pärast mul muret ei ole, juhul kui me lepime sellega, et tiraaž ei ole 100 000 eksemplari. Millestki sellisest ühel õhtul ka rääkisime, et kultuuri võiks koolis õpetada ühtse tervikuna ja seotuna ajaloo ja muu eluga.

Varem kui saja aasta pärast võiks muidugi Kärdlast ka Euroopa kultuuripealinn saada – nii nagu Tartu praegu.

Taperson: Ohoo, selle mõtte ma annan Hiiumaa kirjandusfestivali peakorraldajale Tiina Maibergile edasi. Ta ütles eile õhtul ainult, et teda valdab tänulikkus, sest seni on kõik, keda nad on kutsunud, ka Hiiumaale tulnud. Hiiumaal on omamoodi tõmme ja see loeb. Järgmise aasta kohta arvas ta, et peaks kõigepealt meeskonnaga praegusest kokkuvõtte tegema. Mul pole mingit kahtlust, et see meeskond saaks hakkama ka kultuuripealinna tööga.

1 Kadri Taperson, Festimärkmed ükssarvikutele. – Sirp 16. VI 2023.

2 Liisi Toom, Valikute ristteel. Pilgrim, 2024.