Ruusmaa koreograafia on häbenematult ajanud narratiivse moderntantsu rida, tal on alati midagi jutustada või näidata. Ja kui need senised „jutud” on olnud kuidagi etteantud teemal (näiteks „Don Juani pidusöök” eri heliloojate don Juani teemalisele muusikale või ühisprojekt Jaapani koto-mängijaga), siis sedapuhku on Anu ise loonud naise ja looduse teemadel etenduse.
Teine aspekt on koostöö muusikutega laval. Tantsijate sõnavaras on muusika kohta selline väljend nagu „taust”. Ja seda kasutavad muusikasse sugugi mitte halvustavalt suhtuvad tantsijad ning koreograafid. Ruusmaa on tõstnud muusika tausta rollist siin ja praegu toimivaks komponendiks ning toonud elavad muusikud lavale.
Projektis „Omaenese ukseni” on Ruusmaa senised kogemused liitunud orgaaniliseks tervikuks. Koreograafil on juba kogemus kasutada muusikuid ja ta on liitnud nemadki liikumisega üheks lavastuse osaks. Võib öelda, et ta kasutab ka nende keha. Muusikud on samamoodi laval liikuvad ja kostümeeritud tegelased, ainult et väljendavad end põhiliselt pilli kaudu.
See on üks näide palju kiidetud ühiskunsti tööst, mis jääb tihti komponentide tugevusele vaatamata ikka kuidagi harali ja vägivaldseks. Samas lavastuses „Omaenese ukseni” liituvad tantsijad-muusikud väga loomulikuks tervikuks. Kuni selleni, et tantsija valmistab pillimehele pesukaussidest löökpilli või liigub tema kui partneriga laval.
Ja kolmas ning sisuliselt valitsev aspekt on naiseteema Ruusmaa loomingus. Mitme eri naisetüübi kasutamine ja näitamine on iseloomulik paljudele tema etendustele. Kui seni on need olnud kas aimatavad variatsioonid või mängud etteantud teemal („Don Juani pidusöök”), siis seekord on teema Anu Ruusmaa enda ideest välja kasvanud, selge ja intensiivne. Laval on kolm eri vanuses naist: nooruke, lausa valge pruutkleidi ja looriga tüdruk, keskmine naine oma küpsuse ja vaevadega ning arhetüübina mõjuv, selginenud tarkust ja rahu kandev esiema. Need liinid olid selged ja ühesed.
Nii ka väljendusvahendid – kõigist jäi meelde mingi üks komponent. Pruudieas neiust kukerpallitamine, naisest visklev millegi järgi sirutumine, vanemast naisest… ei midagi muud kui seismine. Iseenesest kahju, et Ruusmaa polnud leidnud oma rolli (tema kehastas vanemat naist) tarvis mingit väga olemuslikku liikumisdetaili. Aga kui nooremad naised olid märgatavalt põranda küljes kinni, siis mõjus just vana naise seismine ja teadlik sirgeseljalisus omaette märgina.
Võõras pole Ruusmaa lavastustele ka naturalism. Don Juanil läks laval süda sõna otseses mõttes pahaks, kui ta avastas ühes naises omaenda mänguriloomuse. Siin aga mängis peategelane veega, laval lainetas ämbrite kaupa tõelist vett. Sensuaalsuse, purskamise, puhastumise, elu alguse – mille kõige sümboliks võib vett pidada. Ja see küllus, millega keskmine naine end suure koguse veega üle valas, muutus varsti januks, paratamatult põrandat mööda ära ja laiali voolava vee ahneks kokkukraapimiseks. Riided, juuksed – kõik olid märjad, seelik tõi esile seni varjus olnud kehavorme. Selge ja kõnekas ning sealjuures väga ürgne.
Ja laval toimiva muusikaga üksüheselt sobiv – toru- ja parmupillide ajastu seksimängud, kui linna sex-shop’i asemel oli küla taga jõgi. Jõgi, kust sai leevendust kuumavale kehale, veepisaraid mänguks, ja kes oli ka ainus kuulaja kurtjale, kui kõik uksed kinni langesid. Kui muusikutel oli etendust koos hoidev, meeleolu ja vormi loov roll, siis video jäi küll taustaks. Ja heas mõttes. Lava tagaseinas lisas see kauguse, looduse ja metsa dimensioone.
Ilma konkreetse stoorita, seisundit kujutavaid etendusi on raske lõpetada, ja tihti tehakse lihtsalt nägu, et aitab küll, lõpetame ära. Ruusmaa etendus kadus pimedusse, kolme naise ajast aega korduvasse ringtantsu. Mitte just rabavalt originaalne, aga väärikas ja selge.