Veronika Kivisilla on mulle meelde jäänud huvitavate rongiluuletuste autorina. Ma ei tea kedagi teist praeguses eesti luules, kes ühendaks luuletekstis nii mõnusalt ja meeldejäävalt rongid, teekonna ja teel ette tulevad seigad.
Kivisilla luule on headuse luule, tema maailmas pole kohta kurjusele. Headus on ainus reaalne vägi, olemise kindel alus. Avavõtme annab juba vastse luulekogu pealkiri: „Salutatio!“ – ladinakeelne rõõmus tervitus. Raamatu motod ulatavad uue võtme, see on natuke väiksem ja avab lauasahtlikese: „Kõik on nii ebakindel ja see mind rahustabki“ (Tuu-Tiki) ja „Kui sa ei ole loll siis Harju Armastama“ (Ville Kivisilla).
Teose esimene luuletus annab kätte kolmanda võtme ja see on juba väga suur võti, mis avab kõik uksed mõistmaks Veronika Kivisilla luulet: „Istuda aias ja saada päevaga üheks. / Saada üheks ja olla see päev. [—] Olla leebe läänetuul“ (lk 5). Mitte kalk idatuul, kõle põhjatuul, külm loodetuul, vaid niiske, soe, mõnus. Kõigi vastu hea olla, olla armastusväärne. Buddha mungad Himaalaja kloostris tunneksid selles luulekogus ära Buddha õpetuse pudemed, aga ka lihtsalt inimlikkuse algosakesed. Leheküljel 34 on tabavad read: „ja jaamas on jällegi keegi / kes kuulutab et jumalatuul / on meie sees ja kõikjal“. Jumalatuul (ehk pühavaim) on meis kõigis ja seetõttu oleme kõik pühad ja jumalikud. Kivisilla kreedo tundub aga peituvat luuletuses leheküljel 42: „meie püüame kõigest väest mitte olla / vaid hall ja raske argipäevatolm / või lohutud tolmurullid sinu taevase voodi all / vaid tõusta iga päev põrandalt või maast / ja keerelda korrakski kerge ja kuldsena“. Kui kuskil riigis oleks Kivisilla usund, siis nende õpetuse peamine palve kõlaks just niimoodi.
Mõnes mõttes pole selles ju midagi uut: saada üheks kõigega, olla kõik kõiges, saavutada valgustumine. Saada heaks, olla inimene, kanda inimese nime. Vahel on siiski taas vaja kedagi, kes selle uut moodi meelde tuletaks. Kivisilla loomingus pole sõnamängu ega veiderdamist, aga pole ka igavust. Kivisilla on nagu võilill ja tema luuletused on headuse, helguse seemned, mis kanduvad edasi lugeja hinge – ja pean ütlema, et teevad tuju heaks, kergeks, õpetavad nägema elu väikseid, kuid kaalukaid pisiasju.
Mida Kivisilla rongiluuletused siis sisaldavad? Pildikesi argipäevast: lasteaiakasvataja, näiteks, kes riidleb lastega. Olen ka rongiga sõitnud, näinud ka vähem halle kasvatajaid ja säravaid lapsi ja kirjusid lapsi. Olen rongis näinud laulupeole minejaid, inimesi kandlega. Kivisilla luuletusi lugedes meenuvad ka omaenda teekonnad. Need rongiluuletused on väga ilusad hetked, neid võiks vist terve köite lugeda.
Skandinaavias on moes uus filmi- ja televisiooniformaat slow motion film/TV ehk aja kulgu vahendav televisioon: näidatakse kaminas tule praksumist, sokikudumist, lambavilla kraasimist või näiteks rongisõitu ülevalt Trondheimist alla Oslosse. Näed raudteeületuskohti, külakesi, norrakate majakesi, linnu, peatusi, mägesid, saad teada, kust läheb lumepiir, kas päike tuleb välja ja kus – seitse tundi vaadata seda. Tundub üksluine? Eks natuke jaa, aga vahepeal teed muid asju ja siis korraga tuleb mingi huvitav vahejuhtum, kena vaade. Slow TV mõte ongi see, et elu on igav ja tuleb lihtsalt ära oodata need kenad kohad.
Kivisilla luuletustega on minu puhul sama: tekstid on pikad, aga alati on seal kenad kohad sees. Peab lugema need kõik läbi, et leida üles ülendavad hetked. Ja, noh, jällegi, Kivisilla fenomenaalne headus ja siirus kumavad tekstidest läbi. See läheb südamesse.
Näiteks luuletus sellest, et oodatakse väikest jumalat koju (lk 9), kuidas siis avali aknal oodatakse ja väike jumal tuleb koju ja kuidas väikse jumala hõlmad, tossupaelad, sall, kotilukk on valla, väike jumal tõmbab puupulgaga hooletult vastu aialippe. Seegi luuletus on täis soojust, turvatunnet, luuletuse lõpus jõutakse oluliste tõdemusteni. Järgmine luuletus on „Minu noorkuule“ (lk 12–16), viis lehekülge pikk vabavärsis tekst tütrele: emalikud õpetused, meenutused tütre lapsepõlvest jne. See on tõeline kodutunde-luuletus. Kivisilla kogus saavutavad tekstid mingi kindla helitaseme ja see töötab, headus jääb kestma ja püsib kuni luulekogu viimase reani. Tekstid on realistlikud, aga sellega tuleb alati midagi veel kaasa – mitte valu ega äng, vaid imestamine elu pühaduse üle, positiivne laeng ja mingi sära. Mõned luuletused on küll sama pikad nagu kuuetunnine kuusehalu põlemine kaminas või rongireis Tartust Rakverre, aga asi on seda väärt, teekonna lõpus (või juba kestel) jõutakse elu tõeliste väärtuste mõistmiseni.
Lisaks pojale ja tütrele saab päris enda luuletuse ka perekonna koer hagijas Helmi ja lapsepõlve esimene armastus – neli lehekülge, terve poeem ju, aga lugemine oli mõnus, hoogne, luuletuste vahel oli õhku. Tänapäeva inimesel on ju aega vähe (ärge öelge, et teil pole vähe aega), aga Kivisilla tekstid töötavad justkui aja vastu, sunnivad aja maha võtma ja see tal õnnestub ka. Headus võitis igavuse, igavus ei saanud isegi tekkida, v.a luuletuse „Meles meles…“ puhul, aga mis ütleja mina olen.
Kui keegi peaks võtma linti ja paiskama otse-eetrisse Veronika Kivisilla lugemas „Salutatiot!“, siis jääksin vaatama ja kuulama küll. Püüaksin omagi elus kuldsed terad üles leida. „Salutatioga!“ jõuavad lugejad julgelt Kivisilla peatusesse, isegi kui vahepeal korraks tukkuma jäävad.