Nahknäo tegelaskuju meenutab märatsevat stiihiat. Jääb mulje, et tema mõtlemisvõimetus kogus kujustub hävingut, elajalikke piinu ja surma külvava toore ürgkurjuse süsimust instrument. Pimeda hävitaja saatanlik kavalus, ebaõiglus ja sepitsused ilmnevad paremini ?perekonna? kui terviku toimemehhanismides. See töötab nagu masin, mille lindid, mutrid ja hoovad ? ?perekonna? ülejäänud liikmed (eelmainitud poisike v.a.) ? toimetavad toorainet (ohvreid) purustajasse, kelleks on teadagi kes. Nahknägu näidatakse meile oma lõputul saetuuril ja sellega seotud toiminguid sooritamas, mask alati ees, võibolla isegi keha katmas (ajuti jääb mulje, et ta õmbleb endale ohvrite kehadest ka riideid). Inimnägu sellisel koletisel mõistagi olla ei saagi. Repliikides viidatakse mingile nahahaigusele ning ka siis, kui ta oma maski maha võtab, on näha vaid üks lõputult kaootiline auklik lõust. Tema motiivid (välja arvatud see, et ta soovib oma ohvrite nägudest maske õmmelda ja kanda) jäävad hämaraks. Tekib isegi küsimus, kas millegi nii äärmusliku puhul võib üldse rääkida motiividest. Pigem võib siin tegu olla hüpernegativistlikust obsessioonist siginenud piinava kohusetundega, mis oma võikaimates rahuldamise vormides õnnetule saemehele seda piina lakkamatult meelde tuletab. Lühidalt, ei midagi normaalset.

Hollywoodi õudusfilmide rõhuv enamik on suunatud teatavasti noortele. Nii nagu pea kõigis, nii kehtib ka ?Texase mootorsaemõrvarite? klassikaline ohvrite jaotuse ja ohverdamise järjekorra skeem. Ülimat, s.t. ?saatanlikku? kurjust kujutatakse neis ikka teenitud karistusena mingite kujuteldavate ?pattude? või lihtsalt süütu kergemeelsuse eest, mitte sellena, mis see ju tegelikult on, s.t. ilma vähimagi õigustuseta elajalikkusena. See kõik toetab muuhulgas ka versiooni, et Hollywoodi film on nagu tänapäeva kirik, kuhu vaataja läheb ammutama kindlust, usku ja tuge oma moraalsetele tõekspidamistele. Väidetavalt ?saab paha oma teenitud palga?, ?õige hõlma ei hakka keegi? ja õiglus võidutseb. Samas pole tegelikul elul ja ka ekraanil näidataval sellega kurvastavalt sageli vähimatki seost. Nagu nüüdki ? mis ?teenitud karistusest? saab rääkida Nahknäo ohvrite puhul, olgu nad siis varem teinud sisuliselt mida tahes? See on ju täielik hullumeelsus ja absurd, ometi kumab siit läbi mingi Ameerika kristlik-konservatiivsele vaimule nii igiomane hirm pattulangemise ees ja tungiv vajadus kinosaalides pihtida, mis (kui uskuda õudukate traditsiooni järjekindlust) loidab iga vähegi kergemeelse Ameerika nooruki põues.