„Müürililleks olemise iseärasused” pole meie kandis varem suurel ekraanil linastunud. Siin võiks kuulsamatest staaridest ära märkida näiteks Emma Watsoni, kes mängib Logan Lermani peategelase Charlie’ kehastatud armuobjekti Sami. Samanimelisel romaanil põhinev film räägib kohanemisraskustest koolis, sõprade leidmisest ning soovist olla armastatud ja armastada. Charlie ihaleb küll üht ägedat plikat, kuid satub kogemata hoopis teise tšikiga käima, sest ei julge talle õigel ajal öelda, kuidas asjalood tegelikult on. Mängus on ka homoseksuaalne liin: Ezra Miller mängib Patricut, Sami kasuvenda, kes on küll omaenda väikses seltskonnas varjamatult homoseksuaalne, kuid peab laiema avalikkuse ees oma suhet varjama ning maksab hiljem selle eest ka hingekriipivat hinda. Peategelane Charlie soovib kõige muu kõrval saada kirjanikuks, ta loeb palju ja tema suunajaks on kirjandusõpetaja. Kokku kõlab see nagu paljudest varasematest filmidest kokku klopsitud kompott, kuid kompositsiooniliselt on siin kõik omal kohal. Film ei tundu sugugi juba varem nähtu kordamisena, kuigi paralleele võiks ju tuua näiteks filmiga „Hommikueine-klubi” („Breakfast Club”, 1985), meenuda võib ka „Surnud poeetide ühing” („Dead Poets Society”, 1989), kuid need seosed on siiski pigem aimatavad ja ähmased kui tegijate taotlus. Selliste paralleelide tõmbamine võib olla täielikult vaid minu enda meelevaldne seos, igal juhul arvan, et müürilillefilmi kõlbab vaadata ka neil, kes muidu noortefilme suurt millekski ei pea. Raamatu-usku inimesed võivad üles otsida samanimelise Stephen Chobsky raamatu, mis on muuseas ka eesti keeles ilmunud (kirjastus Hea Lugu, 2012).
„Mässav noorus” oli kõige suurem positiivne üllatus. Tihtipeale, kui lappan filmide kataloogi, et sealt leida midagi vaadatavat, langetan esimese otsuse, kas seda filmi tasub vaadata või mitte, filmi plakati järgi. Need räägivad palju. Plakatilt on kohe näha, mis laadi filmi oodata, kas odavat hirmufilmiks pürgijat, pretensioonikat indie-filmi või tobedat komöödiat (näiteks). Selle filmi plakat kuulub pigem eemaletõukavate hulka, ma ei läheks plakati põhjal seda kinno vaatama ega laenutaks ka koju. Kuid seekord oli esmamulje petlik: vähetõotava pealkirja ja plakati taga on vaimukas komöödia, mis on tõepoolest kohati nii naljakas, et sunnib valju häälega naerma. Eelkõige on tegemist väga hea aluslooga, samanimelise romaani autor on C. D. Payne, kes ka ise (naabrina rõdul) korra filmist läbi vilksatab. Näitlejate valikul on siin asjale tõeliselt kõrgelennuliselt lähenetud, noorte kõrval on ekraanile paisatud Zach Galifianakis, Ray Liotta, Steve Buschemi, Jean Smart, Justin Long, M. Emmet Walsh, Fred Willard jne. Põhimõtteliselt on igas väiksemaski rollis mõnest kassahitist tuntud nägu. Peategelaste rollis Michael Cera ja Portia Doubleday on noored näitlejad, kellest kuuleme kindlasti veel mõndagi positiivset. Kokkuvõttes on film vändatud suure lusti ja hooga, alates näitlejate ansambli koostamisest ning lõpetades muusika ja filmitehnikaga. Paiguti on kasutatud nii animatsiooni kui ka joonisfilmi (lendav sekspaarike), kuid see kõik on omal kohal ega mõju liialdusena. Joomise asemel süüakse siin hallutsinogeenseid seeni ja tehakse lollusi, lausa maniakaal-kriminaalseni ulatuvaid lollusi Elu Armastuse nimel. Dialoog on teravmeelne, on ootamatuid naerutavaid reaktsioone. Mis ma muud oskan öelda kui väga hea komöödia, soovitan kõigile, kes oskavad head naljafilmi hinnata ega ihale vaid süngeid süümepiinafilme. Kui peaksin „Mässavat noorust” hindama ühe sõnaga, oleks selleks „pöörane” – hüüumärgiga.