Näituse ühe osa moodustavad ka Arne Maasiku ülaltvaated Eesti maastikele, mida meil kaevanduse rajamise korral enam ei oleks.  

Foto: Arne Maasik

Tagantjärele oleme targad küllalt ja teame, et Toolse ja Lääne-Kabala fosforiidikaevandusi ei oleks Nõukogude impeeriumil õnnestunud rajada, sõltumata sellest, kas eestlased oleksid selle vastu üldrahvalikult protesteerinud või mitte. USA presidendi Ronald Reagani, täpsemalt, tema nõunike idee N Liit majanduslikult välja kurnata ja tappa oli aastaks 1987 vilja kandnud. Juba kaks aastat oli Moskva kommuniste juhtinud Mihhail Gorbatšov, kes perestroika ja glasnost’i hüüdsõnade all impeeriumi hukku ainult kiirendas. Jah, aastal 1987 ja veel paar aastat hiljemgi oli impeerium võimeline üksikisikutega veriselt arveid õiendama, kuid ühtki suurtööstust rajama enam mitte.

Kui meeleavaldustel fosforiidikaevanduste vastu ka polnud kaalukat tähendust majanduslikus mõttes, siis seda väärtuslikum oli kogemus, et vabaduse piire on võimalik nihutada. Kogemus, et vastane on üha nõrgem ja karistada ei suuda. Tüüpilise eesti sõjana sõditi fosforiidisõjas suu ja sõnaga, vägivallatult, iga sõjapäevaga ise hingeliselt vabanedes ning üha uusi magajaid äratades. See sõda oli täis ainult helgeid kogemusi, väärt mäletamist ja meenutamist ka 20 aastat hiljem.

On siiski ka tõrvatilk meepotis. Selleks ajaks, kui fosforiidilahingut alles alustati, oli põlevkivisõda juba kaotatud. Peaaegu sama kaotanud olekus elame tänapäevani. Pool tööd on veel tegemata ja fosforiidisõja lahingukuulsuse hetkede meenutamine Maarjamäel võiks anda indu ka võitluseks joone allatõmbamise eest põlevkiviajastule vähemasti selle praegusel, Virumaad õõnestaval kujul.