„Kurjade hingede” pluss on kindlasti see, et uusversiooni tegemisel on kaasa rääkinud ka originaali autor Sam Raimi, sedapuhku produtsendi rollis (1981. aasta filmi puhul oli ta stsenarist, režissöör, üks produtsentidest ja lõi kaasa eriefektide loomisel). Raimi algne stsenaarium on ajakohastatud päris õnnestunult, kuigi veidi traageldatult, aga mis see „Kurjad hinged” muud on kui filmi-zombie, sel puhul võib väikse liipamise andeks anda.
Lugu algab efektselt põikega minevikku. Õudses meenutuspildis näeme kurja juurt, peategelast manalaraamatut, esmakordselt. Seal ei põhjendata midagi, see filmikild ei haaku kuidagi ka filmi tegelastega, välja arvatud see, et sündmuspaik on sama. Siin oleks ehk võinud olla tugevamat liimi, kuid las see jääda, sissejuhatus on kiire ja efektne. Pärast seda tuleb väike tagasilangus ja tekib mulje, justkui oleks vaatama sattunud keskpärast noortefilmi – juhatatakse sisse uue versiooni viis peategelast. Iseenesest on see võte päris hea, et noortel on kindel plaan metsamajakeses paigal püsida ja sealt mitte kuskile minna. See hoiab seltskonna kenasti koos, keegi ei jookse eri suunas metsa vahele laiali. Mets ise on muljetavaldavalt sünge ja metsamajake nii õõvane, et tõepoolest pole ime, kui seal ilma igasuguste ebamaiste manamisteta keegi hulluks läheb. Siiski jääb selgusetuks see, kui pikka aega majakese keldris kahtlasi riitusi läbi on viidud või millal viimati kurja vaimuga võideldud. Kindel on see, et mitte just sajandeid tagasi.
Aga ega vaatajal ei lasta filmi käigus kõige selle üle pikalt pead murda. Muidugi leiavad noored kahtlase raamatu, muidugi üks ullike seda ka valju häälega lugema hakkab ja muidugi pääsevad sellega kurjad jõud liikvele. Muidugi on olemas skeptik ja kangelased on metsas deemonitega maadlevad noored omamoodi kõik. Deemonid ise on ka piisavalt deemonlikud ja hirmutavad, lapsi selle filmi seansile ei saadaks.
Filmi on huvitav jälgida, kui ära vaadata linateose mõlemad versioonid. Ma arvan, et pole oluline, kummas järjekorras, kas enne uuem ja pärast vanem või vastupidi. Igal juhul võib öelda, et lugu on parem, kui saab kaht eri ajajärgul valminud filmi kõrvutada. Mõlemas on olulisel kohal eriefektid, huvitav on näha, kuidas on lahendatud omaaegne kultuslik stseen tänapäevases versioonis.
„Kurjade hingede” 2013. aasta versioon pakub mõnes mõttes laibalahkajalikku põnevust. Mingit supersuurepärast näitlejameisterlikkust või rollisügavust siit otsida ei tasu, kuid kõik on siiski tasemel. Midagi piinlikku või talumatult halba ekraanil küll ei juhtu, seda eriti just siis, kui vaataja ikka teab, mis filmi ta on vaatama tulnud. See on korralik splatter. Verd voolab, kallab, purskab, valgub, nõrgub jõgedena, ojadena, paduvihmana, tonn kunstverd on selle filmi tegemiseks kindlasti kulunud. See on juba omaette tase! Ja siin on võikaid stseene, mille puhul terve mõistus sunnib silmad kinni pigistama (keele lõhestamine noaga).
Ahjaa, lubatakse ka järge. „Kurjad hinged” II valmis 1987. aastal. Millal selle uusversioon täpsemalt valmib (vihjeid võib leida, et 2016. aastal), pole teada, kuid filmi lõputiitrites lubatakse, et lugu läheb edasi.