Ülevaate saab ka hernhuutlike ideede levikust Eesti alal, liikumise tõusudest ja mõõnadest kuni selle hääbumiseni XIX sajandi keskel. Vennastekogudusliikumine ei mõjutanud üksnes eestlaste religioosset tunnetust ja selle keelelist väljendust, mille lihtsakoelisus ja ülemäärane tundelisus olid hea pinnas hilisemale skeptitsimile, vaid peaaegu kõiki eluvaldkondi. Põgusalt annab monograafia aimu vennasteuniteedi arhiivis sisalduvast rikkalikust ainesest eestlaste argielu, veel XIX sajandil säilinud paganlike ja katoliiklike kommete, laulukultuuri, sotsiaalsete suhete jms kohta, kuid autor ei ole lasknud end kõrvale ahvatleda oma pealiinist, kirjandusest. Põldmäe raamatuga enam-vähem samal ajal valminud Saksa ajaloolase Guntram Philippi uurimuses vennastekoguduse tegevusest eestlaste ja lätlaste seas on käsitletud alusel samade allikate alusel liikumise sotsiaalmajanduslikku mõju, seotud see XIX sajandi esimese veerandi talurahvaseadustega.2
Rudolf Põldmäe uurimuse publitseerimine kolmekümne kuue aastase hilinemisega tõstatab küsimuse, kuivõrd on käsikiri mõjutatud oma valmimisaja mentaliteedist. Nii võiks näiteks tõlgendada Põldmäe negatiivset hoiakut luterliku ortodoksia suhtes lõivuna nõukogulikule religioonivaenulikkusele. Kuid sama kriitiliselt on hinnanud Põldmäe luteri kirikut ka oma sõja eel ilmunud artiklites. Raamatu sissejuhatuses on kergelt tunda nõuetekohast üleolekut „usulisest „oopiumist””, kuid uurimuses endas pole seda kübetki.
On päris üllatav, et kirjandusmuuseumi Põldmäe kogutud rikkalik vennastekoguduse-alane arhiiviaines on pälvinud nii vähe ajaloolaste huvi ning tema artiklid jäänud edasiarenduseta. Põldmäe huvi keskmes on olnud eelkõige Lõuna-Eesti, vähem Läänemaa, kus hernhuutlaste kirjanduslik aktiivsus on jätnud märgatavamaid jälgi, kirjandusmuuseumis raamatu käsikirjaga tutvunud Kaljo Veskimägi on selle kõige tundelisema tahu refereeringuga ilmestanud oma 2000. aastal ilmunud käsitlust Eesti raamatukogude ajaloost, tehes siit ka järelduse, nagu olnuks kirjaoskuse tase Lõuna-Eestis kõrgem.3
Vennastekogudusliikumisel oli siiski väga tugev kandepind ka Põhja-Eestis. Voldemar Ilja on püüdnud oma kaheosalise, samuti vennasteuniteedi arhiivi allikail põhineva käsitlusega4 Põldmäe uurimust täiendada, kuid ei küüni selleni ei metodoloogiliselt ega aine esituse selguselt. Ka on Ilja liialt oma allikate kütkes, söandamata neid objektiivselt analüüsida. Herrnhutis säilinud aruandeid vennastekoguduse eduloo kohta Eesti alal on küll liialt usaldanud ka Rudolf Põldmäe.
Saaremaa usuliikumist, kus vennastekoguduse mõju oli Eesti alal jõuliseim, põhjalikult uurinud Jaanus Plaat5 on teiste arhiiviallikate seas kasutanud ka Rudolf Põldmäe käsikirju, kuid lähenenud oma allikaile kriitliselt, kummutades neist pärit eesti kultuuriloolisi müüte. Näiteks kriminaalprotsesside puudumise Saaremaa hernhuutluse kõrgajal aastail 1740–1745 nagu ka talupoegade elukommete tunduva paranemise.
Seega, eriti kui arvesse võtta Rudolf Põldmäe monograafia tavatult pikka kirjastamisteed, lisanuksid asjatundlik järelsõna ning kommentaarid teosele veelgi kaalu.
Autor ise kirjutab raamatu eessõnas: „Kuna Saksamaalt Herrnhuti arhiivist saadud unikaalsed materjalid on nõudnud autorilt suurt energia- ja ajakulu, mida vaevalt mõni teine uurija sel määral kordama hakkab, siis loeb autor oma kohustuseks ja õigustuseks pakkuda saadud materjali uurimuses võimalikult laias ulatuses, et see oleks algallikana kasutatav ka paljude teiste uurimuste jaoks, mida näib tegelikkuses vaja olevat.” Sellisena on raamat aktuaalne praegugi. Rudolf Põldmäe faktiküllane monograafia pole üksnes nauditav ja kaasa mõtlema ärgitav lugemine, vaid loodetavasti ka uute uurimuste ajend ja läte.
*
1 Rudolf Põldmäe, Eesti vennastekoguduse kirjandusest XVIII sajandi keskel. Äratrükk Eesti Kirjandusest 1936, nr 6 ja 7.
2 Guntram Philipp, Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeinde unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung. Böhalu-Verlag, Köln-Wien 1974.
3 Kaljo-Olev Veskimägi, Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn 2000.
4 Voldemar Ilja, Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1730–1743; Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) II 1744–1764. Logos, Tallinn 1995, 2000.
5 Jaanus Plaat, Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.–20. sajandil. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2003.