Kreegi koorimuusika tundjale pakkusid kontserdi põhisisuks olnud puhkpillisüidid palju äratundmisrõõmu. Sama vaimukus, osavad imitatsioonid arenduseks, eredad värvilaigud. Kaljuste imetles eriliselt Kreegi koorilaulude orkestritöötluste kirkust: „Kreegi muusika on sellises orkestratsioonis veel värvilisem kui muidu”. Kreegi kui tromboonimängija armastus vaskpillide madala registri kõla vastu on üldteada; Kaljuste meenutas varem Kreegi päevadel ettekantust näiteks „Setu sümfoonia” suurepärast vasekõla.
Asjaarmastajaist koosnevaile orkestritele saaks vist Kreegi süitide ettekandmisel ületamatuks takistuseks just tuuba-, metsasarve- ja baritonisolistide puudumine. Kaljuste ei pidanud Kreegi puhkpillimuusikat siiski ülemäära raskeks: „Kes ainult marsse on harjunud mängima, sellele võib Kreegi nüansirikas muusika keeruline olla, aga elastsele orkestrile on Kreek väga huvitav töö”.
„Reekviemist” tuttavad pastoraalsed kõlad kordusid ka puhkpillisüitides. Mingil hetkel läks pisut üheülbalisekski, kui ühed ja samad orkestratsioonivõtted süidist süiti kordusid, aga ega Kreek kirjutanudki oma kuut puhkpillisüiti ühel ja samal kontserdil järjest ettekandmiseks. Avastamisrõõmu jagus eriti Kreeki varem laulnud koorilauljaile siiski küllaga, sest tuttavale polüfooniale lisandusid orkestratsiooninipid ja nõnda sai näiteks lihtsast viisikesest „Ma kõndisin vainul” vaimustavalt vaimukas muusikaline jutustus.
Kreegi puhkpillisüit nr 1 tuli Haapsalus ilmselt suisa esiettekandele, nõnda oletas dirigent Peeter Saan rohkete vigade tõttu nootides – pillimehed oleksid varasematel ettekannetel need juba parandanud. Saan arvas, et ilmselt kirjutas Kreek süidi, mõeldes filharmoonia juures tegutsenud kutselisele puhkpilliorkestrile, aga tema sõnul jääb mõistatuseks, miks on teos kirjutatud väikesele koosseisule, olid ju tollases koosseisus oboed-fagotid täiesti olemas. Kaljuste meelest sai pärast Teist maailmasõda kirjutatud süidile saatuslikuks pigem pühalik-pidulik koraaliviis neljandas osas.
Kuigi kontserdi pealkiri oli „Vennad Kreegid …”, kõlas seekord siiski ainult kuulsama venna Cyrilluse muusika, ent laiem avalikkus sai küllap esmakordselt teada, kui väärikas koht eesti sõjaväemuusika ajaloos kuulub Voldemar Kreegile. Teemat uurinud Peeter Saan andis publikule teada, et Voldemar tegi Eesti kaitseväe orkestriga läbi kogu Vabadussõja kuni võiduka lõpuni. Ta oli klarnetist, abidirigent ja väikestviisi heliloojagi, kelle sümfoonia g-moll ettekannet plaanib Kaljuste tuleva aasta Kreegi päevadel: sümfoonia on loodud aastal 1953. Peeter Saani sõnul on autor ise seda kirjeldanud kui vana mehe meenutust oma elust. „Voldemar Kreegi puhkpillimuusika noodid tuleb aga alles üles leida,” andis Tõnu Kaljuste haapsallastele koduse ülesande.