Mitmeski mõttes iseloomustab nimetatud kogumik aga venestuse uurimise kurba hetkeseisu. Arusaamine ajavahemikust, mida venestus  hõlmas, on pealkirjale vaatamata kogumikus täiesti erinev. Mõni autor alustab oma ülevaadet tsaristlikust venestuspoliitikast näiteks juba XIX sajandi esimesest poolest, teised aga alles 1880. aastatest, osa lõpetab selle XIX sajandi lõpus või äärmisel juhul XX sajandi alguses, teised veavad aga hoopis Vene impeeriumi kokkukukkumiseni välja. Viimast seisukohta jagatakse muuseas ka venestust samuti üsna põhjalikult uurinud Toomas Karjahärma kogumikus „Venestamine Eestis 1880–1917”, kus räägitakse venestuspoliitika taassünnist Vene impeeriumi viimasel aastakümnel – ja sel korral varasemast tunduvalt ohtlikumal kujul.       

Vaatamata teatavale segadusele periodiseeringus, on Tannberg ja Woodworth siiski kokku pannud sisuka kogumiku, mis sellele vähe uuritud perioodile Eesti ajaloos mitme uue nurga alt valgust heidab. Kõrget hinnangut väärib ka kõnealuse kogumiku mullu ilmunud esimene osa. Raamatu avab Indrek Kiveriku sisukas ning põhjalik artikkel vene keele kasutuselevõtust  Balti kubermangu ametiasutustes ning haridussüsteemis. Autor näitab kujukalt vastava poliitika ebajärjekindlust: ühelt poolt üritati võidelda saksa mõjude vastu Balti provintsides, julgemata siin siiski lõpuni minna, kuna ühel hetkel tundus kohalik tärkav rahvuslus vaata et ohtlikum. Kiverik mainib lõpetuseks, et kokkuvõttes järgis riigipoliitika Balti provintsides rohkem siiski põhimõtet „venestada piirkonna põlisrahvad ja soosida Balti sakslaskonda”.  Toomas Hiio annab põhjaliku ülevaate Tartu üliõpilaskonna arenguloost XIX sajandil vene, baltisaksa ning rahvuslike vähemusrühmade organisatsioonide vastastikuste suhete kaudu, osutades, et tegemist on tunduvalt keerulisema küsimusega, kui seda vahel arvatud. Hiio osutab, et juba sajandi esimesel poolel alanud administratiivsetele muudatustele vaatamata säilitas Tartu üliõpilaskond oma saksalikkuse vähemalt 1880. aastate lõpuni. Sirje Tamul vaatleb oma  mahukas uurimuses „Tartu ülikool venestamise, sõja ja sulgemise ohus (1882–1918) erilise põhjalikkusega I maailmasõja perioodi, mil ülikool pidi võitlema ellujäämise eest. Tamul osutab oma uurimuses eesti üliõpilaskonna kasvavale osale ülikoolis ning selle rollile võitluses ülikooli evakueerimise vastu, mis omal kombel valmistas ette eestikeelse ülikooli asutamist.     

Kadri Toominga artiklis on käsitletud uudse nurga alt Vene impeeriumi kolonisatsioonipoliitikat ning Liivimaa talupoega aastatel 1889– 1914. Tooming osutab, et kuigi kolonisatsioonipoliitika  oli ametlikult Vene keskvõimude toetatud ning õhutatud, ei kuulunud eesti talupojad üldiselt siiski keskvalitsuse poolt eriti soositud väljarändajate hulka. Ilmselt oli see ka üks põhjusi, miks jäi tegelike väljarändajate hulk palju väiksemaks väljarändamise vastu huvi tundnud inimeste hulgast. Kadri Toominga artiklis kirjeldatu tausta aitavad täiendada Ülle Tarkiaineni artikkel talude pärimisest Eesti agraarühiskonnas XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses  ning Kersti Lusti ülevaade eestikeelse Liivimaa kubermangu talupoegade suhtumisest talude päriseksostmisse aastatel 1863–1882. Seal osutatakse, et see polnud sugugi sedavõrd negatiivne, nagu varem tihti arvatud.   

Kogumik jätkub kahe artikliga sõjanduse vallas. Gregory Vitarbo käsitleb rahvuspoliitikat ja Vene keiserlikku ohvitserikorpust aastatel 1905–1914, Mark von Hagen aga paljurahvuselise keiserliku armee probleeme silmitsi rahvuslusega 1874.–1917. aastani. Kuigi tegemist on sõjandust puudutavate artiklitega, peegelduvad  neis nagu klaasikillus ometi vägagi kujukalt Vene impeeriumi selle viimastel aastakümnetel vaevanud probleemid ning vastuolud. Kuigi sõjaväes loodeti näha otsekui sulatuskatelt ning soositi eri rahvusest inimeste karjääri, kardeti samas rahvusluse tõusu ning nähti armees venelaste osakaalu vähenemises tõsist ohtu. Järgmises artiklis vaatleb teenekas venestamise uurija Toomas Karjahärm moderniseerimise strateegiaid Vene impeeriumis katsete  näitel likvideerida Balti provintsides senine vanaaegne maaomavalitsuskorraldus ning viia sisse Venemaal kehtestatud semstvo süsteem. Kirjeldades vastavate katsete nurjumist, näitab Karjahärm erinevalt paljudest varasematest uurimustest, et semstvo süsteem ei jäänud Balti provintsides kehtestamata mitte niivõrd rüütelkondade ägeda vastuseisu tõttu, vaid peamiselt soovimatuse tõttu kaasata kohalike asjade otsustamisse põlisrahvaid ning laiendada nende õigusi. Seda peeti impeeriumi huvidele kahjulikuks. Vene võimud kippusid kohalike põlisrahvaste rahvuslikke püüdeid pidama ohtlikumaks väiksearvulise baltisaksa ülemkihi omadest, tõmmates seega kokkuvõttes ise moderniseerimisele piduri peale.       

Viimane ja kõige kontseptuaalsem artikkel kogumikus on Karsten Brüggemanni kirjutis, kus ühelt poolt osutatakse igati õigustatult venestusperioodi vähesele uuritusele, tehes ühtlasi sisuliselt ettepaneku „venestusest” kui mõistest loobuda. Paraku jätab Brüggemann seniseid käsitlusi kritiseerides mainimata, mida ta ise venestuse all mõistab ning kuidas ta seda periodiseerib. See jätab paraku Brüggemanni mitmeski mõttes õigustatud lähenemise õhku rippuma. Näib, et Brüggemanni meelest lõppes venestusperiood XIX-XX sajandi vahetusel – tsaarivõimude uue sajandi algul järjest rohkem otsesele assimilatsioonile suunatud poliitika Brüggemanni käsitlusega hästi kokku ei sobi.  Tutvustades Vene materjale venestusest, osutab Brüggemann vahele administratiivsete moderniseerimisele suunatud reformide ning kultuurilise venestuse erisusele; viimane oli juba üsna lähedane assimiliseerimisele. Siin oleks ilmselt olnud vajalik lisaks baltisakslaste hoiakutele vähemalt osutada venestamisest kõige otsustavamalt mõjutatud kohalike põlisrahvaste seisukohtadele. See oleks seda olulisem, et eelnimetatud vahest said venestuspoliitika objektiks  olnud põlisrahvad väga hästi aru. Kõnes saksa ametivendadele 1899. aastal Peterburis ütles Eesti rahvusliku liikumise juhte Jakob Hurt muuseas järgmist: „Riiklikku ja sotsiaalset venestust tuleb paratamatusena võtta, jumalik juhatus on meid vene skeptri alla seadnud. Kohalikud rahvused pöörduvad seda meelsamini ja kergemalt vene riikliku idee poole, et nad ühelt poolt – oma tagasihoidliku hulga tõttu – kunagi iseseisvat riiki pole moodustanud ja tulevikus  riikliku iseseisvuse vilju vastu ei võta, teiselt poolt vene riigivalitsuselt ka uusimate reformide kaudu mitmeid vabadusi ja õigusi on saanud. Oluliselt teisiti suhtuvad kohalikud rahvused oma rahvuse slaviseerimisse, s.t. oma keelt, oma rahvust ja evangeelset usku ei taha nad sugugi ära anda”.   

Lõpetuseks kutsub Brüggemann üles venestusperioodi põhjalikumale uurimisele, rõhudes  siin riigipiire ületava koostöö ning ühiste uurimisprojektide tähendusele. Selle arusaamaga saab ainult nõustuda. Seda raskem on mul aga aru saada, miks sedavõrd heal tasemel kogumikku teadusbürokraatia arvates endiselt mingiks tagasihoidlikuks näpuharjutuseks peetakse, mille koostajad ja autorid kõrgemat hinnangut ei vääri. Teadusväljaannete hindamisel on Eestis midagi tõsiselt kummalist lahti, see vajaks kiiresti parandamist.