Maailmast kostab mõnda aega fanfaarihõiskeid, et külm sõda on lõppenud. Sel puhul meenub mulle ikka, kuidas Lennart Meri oma esinemistes enne Vene vägede Eestist väljaviimist kordas ceterum censeo?na, et Teine maailmasõda pole ühel Euroopa killul lõppenud. Tekib vägisi tahtmine teda matkida, et ka külm sõda pole Läti ja Eesti jaoks lõppenud.
Jah, topelttolle ei ole. Aga seda ei saa serveerida mingi enesekohase umbmäärasusena, justkui need tollid oleksid õhku haihtunud. Või et see sai teoks mõlema poole ühispingutuste viljana. Kaugel sellest. Tuleb meelde jätta, et Venemaa valitsus polnud nõus neist tollidest kuni lõpuni vabatahtlikult loobuma. Vastu nii oma kui eesti rahva elulistele huvidele. Venemaa ei suutnud seda sammu astuda, kuigi ta pidi aru saama, et varem või hiljem tuleb topelttollid niikuinii kaotada. Ainult et seda ise tehes olnuks võimalik Lääne silmis plusspunkte kirja saada. Jätkem ka meelde, et Venemaa ei ole vabatahtlikult sõlminud meiega piirilepingut. Kuigi ka see tuleb ükskord niikuinii sõlmida ja terve mõistus ütleb, et vabatahtlik sõlmimine tõstaks Venemaa mainet vaba maailma silmis. Venemaa ei ole tagastanud meie presidendi auraha ega Tartu ülikooli varasid. Loetelu situatsioonidest, mille puhul Venemaa ei ole ilmutanud vähimatki head tahet, võiks pikendada. Kogu aja jooksul pärast Jeltsinit ei ole Eesti saavutanud suhetes Venemaaga õieti midagi, vaatamata kõikidele omapoolsetele vastutulekutele. See on karm tõde ja seda on meie välispoliitika korraldajatel ehk valus tunnistada. Olgu lohutuseks, et see ei ole nende süü ja et samal alal pole vähimatki suutnud ka meie välispoliitilised üksiküritajad, ?vene ala FIE-d?.
Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et Venemaal kui suurriigil puuduvad kaks omadust: suur joon ja suuremeelsus välispoliitikas. Nende hoiakus on tunda mingit täditsevat solvumist, suutmatust asjadest üle olla, alustada puhtalt lehelt. Mida siis teha? Esmane emotsionaalne reaktsioon on, et Eesti peaks käega lööma, seda enam, et meil pole seda tsirkust enam tõesti nii väga vaja. See tähendaks muu hulgas oma diplomaatilise esindatuse alandamist Venemaaga miinimumini, lausa ajutise asjurini, sest mida me ikka võimleme, kui on näha, et teine pool ei ole tõsiselt asja juures. Piinlik hakkab enda ees. Aga mõistus ütleb, et see tee pole perspektiivikas. Sest see oleks järjekordne kont vene võimsa propagandamasina hambusse. Meil ei jää üle muud kui loobuda ponnistustest, külmutada status quo ja oodata, oodata, oodata, nagu tatarlaste kõrbes.
Euroopa Liit kaitsena Vene vastu on kahe otsaga asi. See on tõhus barjäär seni, kui Vene on väljas. Aga kui Vene on sees, kas peaksime siis välja astuma? Sest nagu näeme, ei unusta see riik midagi, mitte väiksematki ?sõnakuulmatust?. Ja kas on mõtet jääda ootama seda väänamist, mis siis tulla võib? Aga ei, ka säärane taktika töötaks lõppkokkuvõttes meie kahjuks. Ainus võimalus on kasutada aega, mis meile loodetavasti jääb, ehk koguni paarikümmet aastat, et kindlustada oma positsioone ELi sees vältimaks tulevikuohtusid. Eesti asi oleks aastate pärast, siis kui Venemaa hakkab järjest tõsisemalt ELi pressima, meenutada vastavatele instantsidele kõiki neid argumente, mida praegu tuuakse välja Türgi puhul tema eurokõlbmatuse kohta. Muu hulgas seoses islamiga.
Meile tarvilikud turvameetmed peavad kindlasti olema fikseeritud seaduslikul tasemel. Selle töösuuna hakatusena peaks ELi põhiseaduse panema ka Eestis rahvahääletusele, millele peab eelnema põhjalik arutelu. Tõeline konstruktiivne eurokriitika võibki alata alles nüüd, kui me oleme sees. See on liiga oluline asi, et jätta see konjunkturistide, säraküünalde ja hampelmannide pärusmaaks.