Veneetsia XV arhitektuuribiennaali „Sõnumeid rindejoonelt“ kuraatorinäitus Giardini aias ja Arsenales kuni 27. novembrini. Peakuraator Alejandro Aravena.

„Arhitektuuris domineerib poliitiline korrektsus,“ kaebleb Patrik Schumacher Facebooki vahendusel. „Pritzkeri arhitektuuriauhinnast on saanud humanitaar­abi auhind.“ 13. jaanuaril anti arhitektuurimaailma kõrgeim tunnustus, Pritzkeri auhind 49aastasele Tšiili arhitektile Alejandro Aravenale. Parameetrilise disaini maestro ja hiljuti lahkunud Zaha Hadidi kauaaegne parem käsi Patrik Schumacher ei hoidnud tagasi oma imestust auhinna omistamise puhul saadetud sõnumi üle: „Arhitektuur on kaotanud oma spetsiifilise ühiskondliku vastutuse ja rolli, uuenduslikkus on asendunud üllaste kavatsustega, meisterlikkus ja edukus lahustub ebamäärasesse tee-head-tunne-hästi püüdlusesse, arhitektuurist on saanud sotsiaalse õigluse tagaajamise vahend.“

Tõepoolest, Alejandro Aravena büroo Elemental ei ole lõhkunud arhitektuurivaldkonna sisepiire nii revolutsiooniliselt kui Zaha Hadid. Elementali vormikeel on pragmaatiline, kaine, gravitatsioonile alluv ja nende kavandatu on teostatav traditsiooniliste ehitus­tehnoloogiatega. Büroo keskendub regionaalsusele, katastroofipiirkondade ülesehitamisele ja odavale sotsiaal­majutusele.

1980. aastatel Santiago katoliku ülikoolis (La Universidad Católica de Santiago de Guayaquil, UCSG) hariduse omandanud Aravena ei tee saladust oma elulise lähenemise juurtest. Aastatel 1973–1990 oli Tšiili riigijuht diktaator Augusto Pinochet. Mitmed välismaa ajakirjad olid tol ajal keelatud ning arhitektuuriüliõpilaste võimalused välismaailmaga kursis püsida piiratud. Käesoleva aasta mais New York Timesile antud intervjuus meenutab Aravena oma haridusteed: „Me pääsesime postmodernismist. Meile anti ülesanne leida oma identiteet. Meie õppejõud olid praktikud, mitte teoreetikud, nad õpetasid, kuidas hooneid ehitatakse. See oli väga kasulik haridus.“¹

Aravena ei pea arhitektuuri vormikeelt rindejooneks, mida edasi nihutada. Ta on teadlik kõige argisematest, samal ajal põletavatest globaalprobleemidest. Ta on matemaatik, sotsiaalteadlane, diplomaat ja esmaabiandja. Aravena leiva­number on kasinusest kvaliteedi kasvatamine. Heaks näiteks on Villa Verde sotsiaalhooned Tšiilis, mille Elemental kavandas 2010. aastal majutamaks maavärinas maatasa tehtud Constitucióni linna elanikke. Riik oli ühele elamule plaaninud liiga vähe raha, Aravena büroo tuli välja mõttega ehitada kõik elamud välja poolikult: köök, vannituba ja katus. Pärast maja kallima poole, mis ehitati linnavalitsuse toel, valmimist võisid elanikud ise teha mõne tuhande dollari eest juurdeehituse, mis ühtlasi kergitas ka kinnisvara hinda. Majanduslikult vähekindlustatud peredele andis see enneolematu kindlustunde.

Peale Pritzkeri tunnustuse juhib Alejandro Aravena 2016. aastal ka üht tähendusrikkamat arhitektuurimaailma sündmust – Veneetsia arhitektuuribiennaali. Ootuspäraselt on biennaal pragmaatiline ideede kollektsioon, rindesõdurite kohtumispaik ja strateegiate jagamise koht. Aravena tõstab rambivalgusesse arhitektid, kunstnikud, teadlased ja aktivistid, kes võitlevad humanitaarkriiside, looduskatastroofide, sotsiaalse ebavõrdsuse, kuritegevuse ja reostusega, aga ka igava ja hoolimatult kavandatud elukeskkonnaga. Üle maailma tuntud arhitektidele ja nende loodule keskendumise asemel heidavad Pritzkeri auhind ja Veneetsia arhitektuuribiennaal seekord valgust arhitektuuri kui distsipliini tulevikule.

Biennaali vastused

Biennaali kuraatorinäitus kogub kokku inimesekeskse arhitektuuri viljelejad ning küsib, kuidas sünnib nüüdisaja kvaliteetarhitektuur.

Ecuadoris tegutsev büroo Al Borde Arquitectos asetab ühesendiste euromüntidega täidetud kilekotid põrandale tähistamaks oma projektide ruutmeetri­maksumuse erinevust. Autorid kõrvutavad projektide fotosid ja küsivad, kas rohkem raha tähendab paremat arhitektuuri või tuleb valemisse lisada ka muid tegureid. Al Borde Arquitectos nimetab neid tegureid „tumedateks ressurssideks“ ja need on motivatsioon, leidlikkus, nutikus, aga ka igavus või tahe ettevõtmine nurjata. Etteantud raamistikus töötamist peetakse omaette vooruseks, selle vastand on viljatu kaeblemine.

Rahul Mehrotra uurimistöö viib biennaali külastaja Indiasse, kus iga 12 aasta tagant toimub usupidustus Kumbh Mela. Kolm kuud vältavat pidustust külastab 19 miljonit inimest, 7 miljonit inimest viibib sündmuspaigas pidevalt. Mõne nädala jooksul rajatakse ajutiselt kuivanud jõesängi Kumbh Mela toimumis­plats, kasutades selleks viit kergesti kättesaadavat ja taaskasutatavat materjali. Festivali lõpuks saabub vihmaperiood ning jõgi uhub inimasustuse jäljed minema. Mehrotra sõnul annavad Kumbh Mela ja teiste ajutiste kogunemiste ruumilahendused väärtuslikke vihjeid, kuidas reageerida linnastumisele ja migratsioonile. Näeme, et ajutised asulad suhtuvad ümbritsevasse keskkonda lugupidavamalt ja on sellega vahetumalt seotud.

Berliinis tegutsevas büroos BeL Architectson märgatud, et elanik lõimub oma elukeskkonnaga kõige paremini, kui kujundab selle ise. Arhitektid on pakkunud välja meetodi nimetusega „Grundbau + Siedler“, milles grundbau tähistab kiiresti kerkivat odavat parkimismaja meenutavat karkassi, Siedler aga sisu, mille loovad elanikud ise. Võimalus kohandada elukoht oma vajaduste järgi suurendab elanike rahulolu ja vastutustunnet. Kõrgusesse ehitamine tähendab linna väärtusliku maa efektiivset kasutamist ja valglinnastumise ennetamist.

Globaalsed probleemid vs. vormiuuendused

Aravena ja tema mõttekaaslased näitavad rahvusvahelisel areenil, et arhitektuur on ühiskondlike probleemide lahendamise tööriist. Loomulikult on ka teisitimõtlejaid. Patrik Schumacher väidab Il Giornale dell’Architetturale antud video­intervjuus, et arhitektid arutavad sel aastal globaalprobleeme süütundest, sest tegelikult ei ole neil üleilmsete murede lahendamise kompetentsi ja unarusse on jäetud vormiuuendus kui arhitektuuri tõeline potentsiaal.² Samuti heidab ta kuraatorinäitusel eksponeeritud lahendustele ette liigset asukohapõhisust ja vähest üldistust: „Peaksime keskenduma ajalootrendidele, mitte takerduma praegustesse hädaolukordadesse. Meid aitab see, kui vaatame, kuidas arhitektuur on aastakümnete jooksul koos ühiskonna arenguga modernismist postmodernismi jõudnud.“ Schumacher kaitseb parameetrilist mudeldamist vahendina, mille võimuses on analüüsida ja lahendada globaalprobleeme.

Kuid mingem siinkohal ajas tagasi. 2008. aastal kandis Veneetsia arhitektuuribiennaal pealkirja „Arhitektuur, mis on enamat kui ehitised“. Tollane peakuraator Aaron Betsky sõnas toona, et arhitektuur ei ole pelgalt asjade valmistamine, et hooned on vaid objektid, mis ei tegele arhitektuuri tuumaga. Kunstiinstallatsioonide, visioonide, eksperimentide kaudu otsisid oma valdkonna suurimad esindajad siis viise, kuidas vabastada arhitektuur ehitamise orjusest. Arvati, et kõige puhtamal kujul on arhitektuur mõttevahetus ja ideed, mida stimuleerivad hooneteteemalised vaidlused ja arutelud.

Ka tol aastal anti välja traditsiooniline Hõbelõvi auhind lootustandvale noorele arhitektile. Selle pälvis Alejandro Aravena büroo Elemental. Icon Magazinele antud intervjuus väljendas Aravena hämmingut toonase biennaali eneseotsingute üle: „Me peame ideed tõlkima eluks. Seda me ju teemegi, see on meie võimuses ja selle eest meile makstakse. Arhitektid tahavad vabadust teha kunsti, kuid selle hinnaks on ühiskonna silmis ebaoluliseks muutumine. Tundub et šokeerime inimesi justkui selle pärast, et varjata oma tühisust.“³

1 Michael Kimmelmann, Alejandro Aravena, the Architect Rebuilding a Country. – The New York Times Style Magazine, 23. V 2016.

2 Il Giornale dell’Architettura, videointervjuu Biennale architettura di Venezia 2016, L’opinione di Patrik Schumacher. – Vimeo, V 2016.

3 Justin McGuirk, Alejandro Aravena. – Icon Magazine, I 2009.