Barbara Krugeri tekstiinstallatsioon juhatab sisse Itaalia paviljoni Maria de Corrali kuraatoriprojekti ?Kunstikogemus?. kai herkel
Veneetsia 51. biennaal Giardinis, Arsenales ja mitmel pool linnas kuni 6. XI.
Veneetsia biennaal on viimase seitsme aasta jooksul saanud vaat et meie kunstielu orgaaniliseks osaks: välja on kujundatud täiesti toimiv kuraatori ja kunstniku valimise kord, rahastamisskeem, tehniline tööjõud, viis, kuidas ja kelle kaudu saame Veneetsias eksponeerimisruumid, varakult jõuavad Eesti kunstiteabe listidesse ka biennaali uudised. Järgmisest Veneetsia biennaalist teame sageli rohkem ja varem kui ükskõik millisest Eestis või lähipiirkonnas toimuvast kunstiüritusest. Odavad lennupiletid ning ühisbussisõidud on Veneetsia biennaali teinud kättesaadavalt kohustuslikuks rituaaliks vaat et igale kunstitudengile. Meist on saanud Veneetsia biennaali sõltlased. Pole ka midagi imeks- ega halvakspandavat, sest ükskõik kuidas 110aastast biennaali ka ei kirutaks, ei süüdistataks institutsionaliseerimises, korruptsioonis, stagnatsioonis, nii suurt praeguse kunsti kontsentratsiooni kui Veneetsias, ei leia kuskil mujal. Uudsust ja omapära pole Veneetsiast küll mõtet otsida, biennaal esindab vähem või rohkem mainstream?i. Kunstis ning kunstiteoorias tähendust loovad nähtused tekivad kuskil mujal, ilmselt mitmes kohas korraga, nii et professiooni õigustaval kunstiteadlasel peab jätkuma kullassepa kannatlikkust, et panna imetillukestest fragmentidest kokku (oma) tervik. Veneetsias on väljas kvaliteedikontrolli läbinud valmiskaup, mille best before kestab veel aastaid. Veneetsial tuleb silm peal hoida. Seda tabasid meie uudishimulikumad rahvuskaaslased vabas maailmas juba 1960ndatel ja 70ndatel, parim näide on Rootsis elanud Karin Luts, kes ei jätnud ühtegi biennaali vahele. Selleni oleme nüüd ka meie jõudnud: tänavusel Veneetsia biennaali avamisnädalal oli eestlaste kontsentratsioon meie rahvaarvu väiksust arvestades ilmselt itaallaste kõrval küll üks suuremaid.
Sellele vaatamata ei ole Veneetsia biennaalist lihtsam kirjutada kui kümme-viis aastat tagasi, pigem vastupidi: biennaali eripärase linnaga siduda pole mõtet, sest biennaal ja biennaaliturism elavad oma elu, tõeline Veneetsia, niipalju kui seda turistidest kubiseval suvisel ajal üldse leida võib, toimib kuskil mujal. Giardini ja Arsenale ajalugu ning tähendust pole ka mõtet üle korrata, seda enam, et järjest paisuv biennaal tungib järjest enam linnaruumi. Aga selge on ka see, et Veneetsia biennaalist kõnelda tuleb ning seepärast on mõttekas selgelt eristada publiku-, kunstniku-, kuraatori- ja kunstimaailma tasandid ning keskenduda just sellele, mis antud kontekstis on kõige õigem.
Kuna Hanno Soans lubas augustis Sirbis käsitleda Veneetsia biennaali kunstimaailma tasandit või täpsemalt teha kokkuvõtte meie televisiooni võttegrupi 8tunnisest materjalist, lühiintervjuudest kunstnike-kuraatorite-biennaaliametnikega ning ka sellest mehhanismist, kuidas jõuda biennaali võtmeisikuteni ? sest Itaalias ning iseäranis riik-riigis eksisteerivas Veneetsias kehtivad rohkem isiklikud kontaktid kui varasemad kokkulepped ?, siis käesolevad Sirbi leheküljed püüavad peatuda mõningatel selle biennaali raskuskeskmetel ning tuua lugejani mõned eelistused, millest võiks ka tulevastel biennaalikülastajatel kasu olla.
Always little further
Veneetsia biennaali kui mainstream?i-ürituse puhul on publikuga arvestamine möödapääsmatu. Veneetsia publik pole küll meie uut meediat pelgav-põlgav vaatajaskond, biennaalipublik tuleb üldjuhtumil heameega pakutud idee ja kuraatorihoiakuga kaasa ega vaja ellujäämiskursust laadis, et video on ajaline kunst ning selleks arusaamiseks on vaja aega ja kannatust. Kuid hiidnäitused, iseäranis sealsed kuraatoriväljapanekud, toimivad ainult siis, kui esitavad emotsionaalselt ja visuaalselt argumenteeritult selget sõnumit.
Kuigi tänavusel biennaalil on rahvusväljapanekute arv tõusnud seitsmekümneni ning alternatiivnäituste arv kolmekümneni, siis tähelepanu keskmes ? nii paradoksaalne kui see ka pole ? on eelkõige kuraatorinäitus. Kuraatorist ja tema ideest kõneldakse pressikonverentsil ja avamistseremoonial, sellele on pühendatud ka kataloogi suurem osa. Kuraator on kui lavastaja, kes ei pane paika mitte ainult oma kuraatoriprojekti, vaid määrab vaat et hoomamatu terviku misanstseenid.
Tänavusel biennaalil on koguni kaks kuraatorit, Veneetsia biennaali ajaloos esimest korda naised: Rosa Martinez ja Maria de Corral. Olen nõus Harry Liivrannaga (Eesti Ekspress), et meie oludes pole tõsiasjal, et kuraatorid on naised, uudiseväärtust. Kuid taas? jälle paradoksaalne ?, ilmselt on Lääne kunstimaailm ikka veel nii ?ovinistlik, et hispaanlannadest kuraatorite puhul on nende sugu tähelepanu äratanud. Näib aga, et kuraatorid on ka ise n-ö seksistliku kunstimaailma pealt profiiti lõiganud ning nende ettepanekul sai Barbara Kruger elutöö eest Kuldse Lõvi.
Mõlemate kuraatoriprojektid ? Martinezi ?Alati pisut kaugemale? Arsenales ning de Corrali ?Kunstikogemus? Giardini Itaalia paviljonis ? on pieteeditundega järginud n-ö Veneetsia biennaali edukuse retsepti. Iseäranis Arsenale oli väga kindlakäeliselt, kuid tõeliselt vastuvõtjasõbralikult kokku pandud. Martinez oli tegutsenud kui ooperilavastaja, kes on endale aru andnud, et ooperil kui klassikalisel ?anril on oma aura, mida on arukas säilitada, kuid samas on sellest filtreerinud sajanditetaguse vahu, lisanud praeguse aja sotsiaalset tundlikkust ning empaatilise psühhoanalüütikuna pannud oma patsiendid ? teosed ? kõnelema. Näitusele võib ette heita vanamoelisust, isegi esteetilisuse lembust, kuigi ise kasutaksin Martinezi väljapaneku puhul epiteeti ?eetiline?, aga midagi pole teha: tervik toimib. Kuigi, tagantjärele töid ja iseäranis nende tähendusi meenutades: möödunud biennaali Bonami kuraatoriprojekti kataloog andis märksa parema ettekujutuse ning aitas taastada väljapanekus valitsenud õhustiku, tänavused kuraatoriprojekti kataloogid olid kaotanud näituste sensiibli atmosfääri ja jäid lihtsalt steriilseteks.
Martinez on oma kuraatoriteksti ehitanud üles romantilise, sõltumatu, riskile avatud ränduri metafoorile, kes oma teel ei vastanda läänt idale või põhja lõunale, vaid liigub pigem naabruskonnas, mööda horisontaalselt kulgevat võrgustikku. Martinez alustab väljapanekut Guerilla tüdrukute küll 1980ndate keskpaiga laadis, kuid spetsiaalselt Veneetsia tarvis kujundatud hiiglaslike plakatitega ning jõuab Joana Vasconcelose tampoonlühtri, varalahkunud Leigh Bowery (1961 ? 1994) baroklikult lopsakate mannekeenide-installatsioonide, grand old lady Louise Bourgeois? dünaamiliste objektide kaudu Mariko Mori ulmeliselt steriilse Ufo laevani. Rõhuasetused ja kogu teekond töötab, sest vaataja suunatakse Jennifer Allora ja Guillermo Calzadilla Kuuba nooruki, kes kasutab mootorsõiduvahendina tagurpidi lauda, eksistentsiaalse teekonna juurest Runa Islami puristlikusse muuseumiinterjööri, lastes tal hinge tõmmata Semiha Berksoy pisut naivistlike, kuid seda otsekohesemate erootilisi suhteid käsitlevate maalide juures, laseb tõmmata paralleeli hispaania ühe suurepärasema fotokunstniku Pilar Albarracini kehakeele sügavust demonstreerivate tähenduslike töödega. Need on lihtsalt mõned, esimesena pähe tulnud Martinezi lavastuse näited, misanstseenid. Seda teekonda võib sootuks teisiti üles ehitada, kuid emotsionaalne haaravus jääb. Kuraatori kangelase Hugo Pratti (nii kangelane kui väljapaneku pealkiri on laenatud hispaania kirjanikult Corto Maltesalt) teekond võib kulgeda ka Samuel Beckettist ajast ja arust kirjutusmasinatel loodud kontseptuaalsete märkideni, aga feministlikest tekstidest Ameerika muuseumide kainete aruandlusteni, võimaldab eri kultuuride tähendusi kõrvutada ja selle kaudu mõistmiseni jõuda.
Martinezi pakutav teekond on tundeline retk, mis hõlmab talle nii omast hispaania-ladina maai
lma ? Euroopast Ladina-Ameerikasse, ekskurssidega amerikaniseerunud suurlinnadesse. Siinne üks tundlikum, isegi õrnem, kuid seda valusam näide on Regina Jose Galindo naist, ühiskonda ja naisekeha tähendusi käsitlev video. Vastukaaluks talle nii omasele maailmale on n-ö naabruskonnana esitatud Lähis-Ida piirkond Indiani välja.
Kui Harald Szeemanni 1999. aasta Kaug-Idale, iseäranis Hiina uuele energiale ülesehitatud kuraatoriprojekti sobis kõige paremini iseloomustama heterotoopia mõiste, siis tänavused kuraatorid ei ole eksponeeritavat kiskunud välja nende oma kontekstist, nad ei riku n-ö bioloogilist kooslust, nad jälgivad ja kõrvutavad ökoteadlastena.
Naabruskonna idee on vilja kandnud ka kuraatoriprojektidest väljapoole jäävate rahvuspaviljonide puhul: piirkondlik ühtsus ei tõstnud keskmesse mitte ainult Kesk-Aasia näituse (eks seal mängis kaasa vene mainekas kuraator Viktor Misiano), vaid ka teised endised N Liidu liiduvabariigid: Ukraina, Armeenia, Valgevene. Armeenia on varemgi osalenud, kasutanud ka n-ö varjaagi Thomas McEvilley?t kuraatorina, kuid ühtse mineviku bränd toimib tõhusamalt.
Maria de Corrali ?Kunstikogemus? on samuti õnnestunud projekt (ja taas just Veneetsia mõttes). Kui Martinezi väljapanek lausa kutsub tõlgendustele ja n-ö oma teekondadele, siis vaatamata Itaalia paviljoni labürintsele ruumijaotusele, eristub kaks selget tasandit: tagasivaade modernismi suurkujudele (Bacon, Dumas, Tapies, Schütte) ja nende krestomaatiliste teoste tõlgendus kas ruumiliste objektide või siis videokommentaaridena. Kuigi videote osakaal on nii suure näituse puhul pisut suur, on valik väga hea: alustades Hollywoody kui filmimegatööstuse kommentaaridest ja lõpetades vaimukate, kuid aega ja piirkonda tabavate sotsiaalsete videotega. Biennaalikülastajatel soovitan aeg maha võtta, kannatust varuda ja videod lõpuni vaadata.
Mark Raidpere Eesti esindajana oli hea valik, iseäranis taas kuraatoriprojekte silmas pidades. Raidperes on võõristust tekitavat tundlikkust, on teravust. Ta on meie kuraatoriprojektides olnud omamoodi lakmuspaber. Aga sellele vaatamata ei toiminud tema tööd meie ekspositsioonipinna tillukestes ruumides: viimastes videotes jäi pinget ja seetõttu usutavust puudu, omal ajal külmavärinaid tekitanud fotoseeria ?Io? mõjus kunstiajaloona. Olen kindel, et ükskõik kummas kuraatoriprojektis oleks ka see seeria olnud enam kui omal kohal. Ei taha ülekohtune olla, kuid vähemalt meie praegune ekspositsioonipind oleks eeldanud ühtset projekti (nagu John Smith), mitte retrospektiivi. Rosa Martinez kinnitas, et Maltese kangelane Hugo Pratt oli alati valmis riskima ja usun teda. Ehk oleksime ka meie pidanud riskima?
