Legendi kohaselt sai Nikolai Gogol, kes oli päritolult väikevenelane ja Ukraina kasakas, oma esimese ja ainukese romaani idee kingituseks Aleksandr Puškinilt, kellega tutvus 1831. aastal. Puškinist mingil määral mõjustatuna arenes välja Gogoli stilistiline talent, mis tegi temast järgmise vene kirjanike põlvkonna eeskuju. Selges lihtsas keeles jutustab Gogol tigeda loo Tšitšikovist ja tema sõidust mööda Venemaad, mis kujuneb ühtlasi retkeks läbi Vene ühiskonna.
Mehe teekond viib läbi Venemaa kolgaste. Ta käib ühest mõisast teise, tahab omanikega iseäralikku kaupa teha, pakkudes iga loojakarja läinud pärisorja eest terve rubla või koguni kaks. Mõisaomanikud ei oska ettepanekust algul midagi arvata. Kauge külaline jätab soliidse ja elegantse mulje. Küllap pole ta mingi kelm, arvavad mõisnikud ja mõtlevad endamisi: loll mis loll. Surnud hinged pole ju midagi väärt! Võtku nad endale kui tahab.
Aga endine maksuametnik ja kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikov on kõike muud kui lollpea. Ametlikult on kadunukesed ju veel elus ja kujutavad endast kapitali, mille pealt saab kena hüpoteegi. Tšitšikov tunneb Venemaa ametiasutusi läbi ja lõhki. Kantseleides valitseb korruptsioon. Rahatäht ostulepingu vahel pühib igasuguse kahtluse selle õigsuses. Keegi ei küsi, kas mahasahkerdatud talupojad on üldse olemas.
Nikolai Gogoli klassikaromaani on ekraniseeritud viiel korral. Esimeseks pääsukeseks oli Hanžonkovi ateljees vändatud režissöör Pjotr Tšardõnini tummfilm (1909). Järgmine oli režissöör Leonid Traubergi telelavastus aastast 1960. 1974. aastal toodeti stuudios Sojuzmultfilm kaks joonisfilmi “Tsitšikovi juhtumustest” (alapealkirjadega “Manilov” ja “Nozdrev”). Usutavasti kõige paremini teatakse režissöör Mihhail Šveitseri 23 aasta tagust lühisarja, milles Tšitšikovi kehastas Aleksandr Kaljagin. Näitleja suutis luua meeldejääva ja ehtveneliku kroonuametniku kuju, kes on kõrgema kaliibriga petis, kuid samas väga avameelne ja lahke südamega tegelane. Kaljagini Tšitšikovi ettevõtmisi jälgis arvukas telepublik suure kaasaelamisega nagu meisterlikku krimipõnevikku. Jäi ju iga jagu kõige intrigeerivama koha peal pooleli.
Muuseas, 1971. aastal, kui Kaljagin noore näitlejana Moskva Kunstiteatri kollektiivi vastu võeti, lavastas Oleg Jefremov seal parajasti Gogoli “Surnud hingi”. Kuna Tšitšikovi rollile kandideeris juba kolm kolleegi, ei pidanud ta kuigi mõttekaks oma rollisooviga välja tulla. Saatus tahtis, et Mihhail Šveitser valis just Kaljagini oma ambitsioonika teleprojekti peaossa. Võtteplatsil veedetud üheksat kuud toonaste ekraanikuulsuste Innokenti Smoktunovski, Juri Bogatõrjovi, Vjatšeslav Nevinnõi ja Inna Tšurikova seltskonnas on näitleja hiljem meenutanud kui oma loometee parimat aega.
Pavel Lungini paari aasta tagune ““Surnud hingede” juhtum” on seikluslik fantaasia, mille loomise idee tekkis pärast Fjodor Dostojevski “Idioodi” järgi vändatud teleseriaali suurt menu. Erinevus kuulsa romaani pealkirjast on taotluslik, esineb ju siin (kõrval)tegelastena inimesi ka Nikolai Gogoli teistest jutustustest ja näidenditest. Tšitšikovi-Habenski kõrval on sarja keskmes groteskne ja enesekeskne kuberner (Sergei Garmaši kehastuses).