Serial/OOO “Intervideotreid”, 1994–1997. Draamasari, 48 jagu, 2496 minutit. Stsenaristid Jelena Gremina, Mihhail Ugarov ja Anatoli Grebnev, režissöörid Vadim Zobin, Mark Orlov ja Leonid Ptšjolkin, operaatorid Nikolai Vassilkov ja Timur Zelma. Osades Jelena Jakovleva (Anna Tšetševinskaja), Natalja Gundareva (vürstinna Tatjana Šadurskaja), Nikolai Karatšentsov (Sergei Kovrov), Viktor Rakov (Nikolai Tšetševinski (Kalloš), Anna vend), Jevgenia Krjukova (Julia Berojeva), Irina Rozanova (paruness Natalja von Dering), Lidia Fedossejeva-Šukšina (Amalia Potapovna von Spiltze), Nikolai Pastuhhov (vürst Tšetševinski), Valentina Talõzina (vürstinna Tšetševinskaja), Viktor Avilov (dr Katzel), Valeri Barinov (Hlebonasuštšenski) jt.
“Razvjazka peterburgskih tain”
Serial/OOO “Intervideotreid”, 1998. Draamasari, 12 jagu, 624 minutit. Stsenarist Vadim Zobin, režissöörid Vadim Zobin ja Leonid Ptšjolkin, operaator Nikolai Vassilkov. Osades Jelena Jakovleva, Natalja Gundareva, Nikolai Karatšentsov, Viktor Rakov, Jevgenia Krjukova, Irina Rozanova, Lidia Fedossejeva-Šukšina, Aleksandr Feklistov (professor Zagurski), Sergei Bezrukov (Miša Steblov) jt.
Eelmise kümnendi tõenäoliselt kõige populaarsem Vene teleseriaal “Peterburi saladused” jõudis väikesele ekraanile perioodil, kui idanaabrid olid juba aastaid sunnitud (parema puudumisel) kaasa elama paljudele Ladina-Ameerika seebiseriaalide perekonnasaladustele ja armuintriigidele. Samal ajal oodati kannatamatult eestimaalastelegi võrdlemisi hästi tuntud “Santa Barbara” happy end’i.
Endise Nõukogude Liidu telepublik, vähemalt märkimisväärne osa sellest, jagas üldlevinud arusaama, et seni vaieldamatult parim omamaine telesari on “Seitseteist kevadist hetke” (1973). Oli viimane aeg midagi ette võtta. Oma eksistentsi lõpetanud telekompanii Ekran baasil formeeritud tootmisfirma Serial ühe esimese projektina anti töösse “Peterburi saladused”. Teenimatult unustuse hõlma vajunud XIX sajandi bestselleri ainetel vändatud väikese-eelarveline ajalooline kostüümisari kujunes tõeliseks kultuurisündmuseks. Mäletatavasti linastus seriaal 1998. aastal TV3-s. Seda on reklaamitud kui seiklusliku süžeega melodraamat, milles on romantilist armastust, reetmist, salakavalust, intriige ja eneseohverdust. Ning ka ehtvenelikke karaktereid, kellest mitmel olid omad Peterburis tuntud prototüübid.
Vaesunud maa-aadliku perekonda sündinud Vsevolod Vladimirovitš Krestovski (1840–1895) keskendus oma hilisloomingus vene marurahvusluse (suur-, väike- ja valgevenelaste liidu) temaatikale ja “juudi küsimusele”. Loometee algul ta veel nii kõrgelennuliselt ei mõelnud. Oma peateose “Peterburi agulid” (alapealkirjaga “Raamat täissöönutest ja näljastest”) kirjutamise idee tekkis tal juba tudengipõlves. Aktiivselt alustas ta raamatu jaoks materjali kogumist 1862. aastal. Ennast kodutuks maskeerinud Krestovski tutvus üheksa kuud Peterburi urgastes päevast päeva käiva olelusvõitlusega, vesteldes paljude kerjuste, varaste, aferistide ja prostituutidega. Sageli saatsid tulevast autorit tema ohtuderohketel uurimisretkedel sõbrad kirjanik Nikolai Leskov, skulptor Mihhail Mikešin (monumendi “Tuhandeaastane Venemaa” kaasautor) ja linna allilmaeluga kursis legendaarne politseidetektiiv Ivan Putilin. Krestovskil vedas: Putilin lubas algajal romaanikirjanikul tutvuda lõpetatud kriminaaltoimikutega. Enamgi veel, Peterburi kindralkuberneri vürst Suvorovi antud lubatähega pääses ta takistamatult vanglatesse, haigemajadesse ja muudesse kinnipidamisasutustesse.
Kildhaaval kogutud tähelepanekute põhjal õnnestus Krestovskil luua omalaadne entsüklopeedia toonase Peterburi vaesema rahva argielust. Värvikad kirjeldused vangikongidest, avalikele majadele korraldatud öistest varitsustest-haarangutest, odavates trahterites toimunud löömingutest, psühhiaatriaravilatest ja sektantide salajastest ulualustest on jäetud seriaalis enamasti “kaadri taha”. Autorid on eelistanud rõhutada romaani avantüristlikumat poolt.
“Peterburi aguleid” on viimastel aastakümnetel korduvalt juurde trükitud. Tänu “Peterburi saladustele” ja selle järjele teatakse Vsevolod Krestovskit tänapäeval kui “ühe romaani autorit”. Ometi on ta kirjutanud rida teoseid, mis on tänapäevalgi üpris ajakajalised.
