Venemaal valmib igal aastal vähemalt tosinkond telesarja, mis on varem või hiljem linastunud mõnel meilegi kättesaadaval telekanalil. Ehkki enamasti on tegemist mujal maailmas levinud melodramaatiliste seebisarjade kohalikke variandi või krimidraamaga, võib naaberriigi telemaastikul aeg-ajalt näha ka midagi omalaadsemat, intrigeerivamat ja õpetlikku. Olgu see siis eluloosari, ajaloodraama, dokumentaalsari või teada-tuntud kirjandusteose uusversioon.

Leningradis sündinud ja Riias surnud Valentin Savvitš Pikul (1928 – 1990) ei ole ehk sama menukas kirjanik kui 1956. aastal sündinud grusiin Grigori Tshkartišvili alias Boriss Akunin, ent temagi loomingut teatakse naaberriigis võrdlemisi hästi. 13aastaselt põgenes noormees Arhangelskist, kuhu tema perekond oli sõja eest pakku läinud, pääsedes õppima Solovkis paiknevasse jungade kooli. 1943. aastal algas Pikuli teenistus miiniristlejal Groznõi, mis osales liitlaste organiseeritud laevakonvoide turvamisel. Pärast sõda astus noor junga Leningradi sõjamerekooli, kus ta eksmatrikuleeriti edasijõudmatuse tõttu poolteist aastat hiljem. Kirjandushuvilise noormehe esimesed romaanikatsetused ei olnud kuigi edukad. 1961. aastal ilmus Valentin Pikuli esimene ajalooline romaan “Bajazet”, mis pajatas samanimelise kindluse kaitselahinguist Vene-Türgi sõja päevil 1877–1878. Telesari teose põhjal valmis kolm aastat tagasi.

Taibanud, et kogu ajalugu ei jõua niikuinii raamatusse raiuda, otsustas Valentin Pikul edaspidi piirduda mõne lühema ja konkreetsema ajajärguga. Esimesele romaanide tsüklile “Suure impeeriumi tagahoovis” järgnes raamatusari, milles kirjeldatud sündmused leiavad aset eelmise sajandi algul Vene-Jaapani sõja eel, ajal või järel: “Rikkus” (1977), “Okini-sani kolm vanust” (1981), “Ristlejad” (1985) ja “Sunnitöö” (1989). Valentin Pikuli bestselleri “Reekviem karavanile PQ-17” põhjal vändatud kaheksajaoline sõjadraama “Konvoi PQ-17” (2004) jõudis kiiresti ka eestimaisesse videolevisse.

Samal 2004. aastal valminud 12-jaolist telesarja “Rikkus” on nimetatud küll ajalooliseks draamaks, küll ajalooliseks vesterniks. Tegevus toimub aastal 1903 – 1905, seega vahetult enne sõda. Puhtjuhuslikult saab mujalt saabunud ajakirjanik Solomin (Sergei Nikonenko) Kamtšatkal tähtsaks ülemuseks. Sealsete hindamatute rikkuste peale ihuvad juba mõnda aega hammast kõikvõimalikud tegelased. Oma õnne loodavad leida kaubasaksad, endised sunnitöölised, jaapani samuraid ja ameerika kauboid. Saamahimust priid ei ole ka kohalikud kroonuametnikud. Aga keskvõim on kaugel ja Peterburist saabuvad ukaasid ei jõua enamasti adressaadini. Keskset rolli Kamtšatka elukorralduses mängib kohalik autoriteet (Oleg Tabakov), kelle nõusolekuta ei juhtu midagi kardinaalset. Uue valitseja Solomini tegevus kutsub kaupmeestes esile leppimatu viha. On nad ju oma jõukuse kokku ajanud kohalikke kütte-aborigeene häbematult koorides. Odava viski eest saadud hinnalistel karusloomanahkadel on San Franciscos väga hea minek. Arvukate vihapidajate korduvad katsed tülikast valitsejast vabaneda nurjuvad üksteise järel ja Solomin püsib ametis edasi. Ning reegliteta võitlus tohutute rikkuste nimel läheb järjest verisemaks.