Klassikalavastused suurel laval – vene teatri alus (Kama Ginkas, Kirill Serebrennikov, Pjotr Fomenko, Rimas Tuminas jt). Lavastused tehakse suurejoonelised, seda arvestusega, et neid mängitakse 3–5, paremal juhul koguni 15 aastat.
Noor režissuur töötab repertuaariteatrite väikestel lavadel (Konstantin Pogomolov, Mindaugas Karbauskis jt). Teatris töötanud 5–10 aastat. Esitab ebamugavaid küsimusi, mida suured meistrid ei puutu: totalitarism, fašism, kodanikupositsioon. Auditooriumile valus teemapüstitus.
Väikelavad – sõltumatud teatrid (Teatr. dok, Joseph Beuysi teater, Dramaturgiakeskus, Tsehh jt) käsitlevad teravaid nüüdisaegseid teemasid, on operatiivsed. Näiteks Teatr.dok läks pärast Moskva metrooplahvatusi metroosse inimesi küsitlema. Nende soov on fikseerida nähtus, mitte anda hinnangut. Mängivad noorte autorite tekste. Tegutsevad räämas keldrites. Köidavad publikut, kes ei ole enne teatris käinud.
Riiklik finantseerimine. Nõukogude traditsiooni kohaselt oli teater mõeldud suurele auditooriumile. Nõukogude rahvas tähendas monoliitset publikut, riik finantseeris suuri teatreid. Tänapäeva vene teatripublik on killustunud. Väiketeatrid on vene vaatajale järjest olulisemad ja asendamas suuri repertuaariteatreid. Riiklik süsteem oma inertsis toetab edasi suuri teatreid, millel on raskusi adressaadi leidmisega.
Uus vene dramaturgia. Põhipaatos: raske elu. Suunatud marginaalsetele väiketeatritele, kümme aastat otsinud endale eluõigust. Nüüd tahab kultuuriministeerium kehtestada teatritele nüüdisaegsete näidendite lavastamise kvoodi. Paradoksaalne olukord: marginaalsetele truppidele suunatud dramaturgia on muutumas kohustuslikuks. Riigivõim on valmis finantseerima nüüdisaegset dramaturgiat, kuid laiale auditooriumile mõeldud näidenditest on terav puudus.
Kommertslavastused. Väikekodanlikud rahustavad näidendid (Ray Cooney, prantsuse näitemängud jms) on muutumas suurte saalide meelelahutajaks. Jäävad kriitikute huviorbiidist välja. Teatriajalugu tehakse väikelavadel, nagu juhtus 150 aasta tagasi, kui kogu Euroopa mängis prantsuse melodraamat, ajaloolise tähtsusega on aga Ibseni, Hauptmanni, Strindbergi kirjutatu.
Provintsiteater soovib tõusta reaalsusest kõrgemale, sest see on reaalsuse väljendamisest lihtsam. Vormilt vanamoodne, vastab provintsi elulaadile, telemaitsele, lugemisharjumusele. Oluline on kinni hoida vanadest väärtustest. Publik on inertne ja kasvanud kehva tasemega telesarjade tuules, teater peaks seda kultuuritust hoopis tasakaalustama. Vaataja ootab klassikat ja lugu kõrgematest väärtustest. Publik paneb end ilusasti riidesse, tervitab näitlejaid aplausiga, nõukogude aja teatrikultuur on provintsis elus. Läänele suletud paik.
Keskmine vaataja – 40–60aastane naine, õpetaja, arst või keskastme mänedžer, kes tuleb teatrisse vaatama Puškini „Belkini jutustusi”. Pileti eest üle 500 rubla ei maksa. Esietendusele tuleb lilledega, paneb selga oma ilusaima kleidi, jalga teatrikingad ja kõrva taha pidupäeva lõhnaõli.