Terava publitsistina ja Viljandimaa kirjanduselu aktivistina tegutses Lattik viimastel eluaastatelgi, pelgamata poliitilisi vastuseise ja jäädes truuks oma tõekspidamisele, et kirjandus peab olema elutruu ning kirjanik peab isikliku mitmekülgse kogemuse toel mõistma lihtsa inimese meelt ja keelt. Ta trotsis oma artiklites sageli eakate kirjanike unarussejätmist meedia ja kultuuriinstitutsioonide poolt ning püüdis Viljandimaa juurtega literaatidele sisendada uhkust oma päritolu üle. Mälestame Vello Lattikut kui eeskujulikult põhimõttekindlat ja otsekohest, ühiskondliku sõnajulgusega kirjanikku.