Ta elulooraamat on sulgunud. Ta elutöö tõeline tähendus maailmale on raamatuks alles saamata. See, mida temast teame, on ju suuresti pärit ta enese suust ja käest.

Ta ei pidanud paljuks kõnelda või kirjutada talle olulisest, olgu see põlvnemine, kasvamise ja kooliskäimise aegruum või kunstnikuks kujunemise keeruline tee. Ta jõudis õigete õpetajateni nii Tallinnas kui ka Moskvas. Ta mäletas tänulikult neid, kes aitasid tal oma ranguse ja toetusega saada heliloojaks. Ta oli tähelepanelik kolleegide loodu suhtes, ta õppis meistritelt minevikust ja kaasajast, seda salgamata.

Imetlust äratas ta täpsus oma mõtte väljendamisel, olgu muusikas, kirja­tükis, loengus. Kui läbimõeldud, võiks öelda läbikomponeeritud oli teoste järjestus ta autorikontsertidel, -kogumikes või heliplaatidel – sellest sündis alati uue tasandi idee.

Ta oli oma muusika osas harvanähtavalt nõudlik: partituuri kirjutatud mõte pidi jõudma kuulajani kadudeta, seetõttu oli helilooja koostöö interpreediga prooviperioodil pingeline ja vältimatu.

Ta hoolis kogu maailmast, mitte ainult isamaal sündinud asjust. Meenutatagu ta arvukaid ja tähendusrikkaid pühendusteoseid, „Regilaulikut“, lastele mõeldud lauluvara, „Koolimuusikat“, muusikalisi monumente unustamisohus või lausunustatud rahvastele, ta poole sajandi pikkust rahvalaulu propageerimist sõnas ja teos. Ta viis eestlase tagasi oma juurte juurde.

Süvenegem ta tuntud ütlemisse: „Mitte mina ei kasuta rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutab mind.“ Ta tundis kohustust vahendada rahvamuusikat ennast, selle olemust, vaimu, mõtet, vormi. Selle objektiivselt eksisteeriva algmaterjali šamaanliku sisendusjõu avamine kunstmuusika vahenditega, rahvalaulu kui tervikvormi rakendus, teeb temast omas ajas unikaalse looja, kelle teoste sõnum ei tunne rahvus- ega keelepiire. Mõelgem arvukatele koori­tsüklitele „Eesti kalendrilauludest“ „Unustatud rahvasteni“, muusikalise idee julgusele tuua kontserdi- ja teatrilavale rahvalaulu terviküksused „„Kalevala“ XVII runo“ ja „Eesti ballaadid“. Ta ütles end olevat Kreegi usku. Mõlemad seadsid rahvalaulu kunstniku isiksusest kõrgemale, arendasid seda, mis rahvalaulu ümber, seda ennast muutmata. See on kunstniku aupaklikkus mineviku ees. Tõdegem, Tormiseta oleks paljud rahvalaulud ikka veel muuseumis.

Ta tööde-tegemiste raam oli väliselt pedagoogiline. 1969. aastast maitses ta vabakutselise leiba, mõnigi kord kibedat. Aga ta oli meile kõigile eeskõndija, õpetaja oma muusika sõnumi kaudu, neil aastail veel eriti.

Sügav kummardus.

TIIA JÄRG

Me tahame teada, kas looja

on tõesti piiritult prii?

Just nagu sinul ja mul

on hamba- ja südamevalu

igal sündinud laulikul.

Ning ikka on isemahti,

mil hoopis hullemat hoolt:

nende uksed käivad kõik lahti

ainult hingede poolt.

Betti Alver (1975)

Eesti Heliloojate Liit

Eesti Muusikateaduse Selts

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Kooristuudio Ellerhein

Eesti Kooriühing

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus

Eesti Teatriliit

Eesti Interpreetide Liit

Veljo Tormise Kultuuriselts

Rahvusooper Estonia

Eesti Kontsert

Kultuuriministeerium