?veitsi uusima arhitektuuri näitus ?A Matter of Art? Rotermanni soolalao arhitektuurimuuseumi saalis kuni 12. XII.

?veitsist on viimastel aastatel saanud üpris mõjukas arhitektuuririik. Sealt on pärit sellised ülemaailmsed staarid nagu Herzog & de Meuron, Diener & Diener ja Peter Zumpthor. ?veitsile mõeldes tuleb esimesena meelde rahu ja rahulikkus, ei ole seal möllanud sõjad ega tekkinud analoogseid ideoloogilisi katkestusi arhitektuuri mõtestamisse nagu mujal Euroopas. Just rahulikkus ja järjepidevus loovad aga ideaalse keskkonna loominguliseks mõttetööks. Nii ongi arhitektuurimuuseumis avatud ?veitsi uusima arhitektuuri näituse nimi ?A Matter of Art?. Kunsti küsimus arhitektuuris tõstatub siin varasemast tugevamalt.

Kui Eestis on hea, kui arhitektidel õnnestub tellija, büd?etiga jms võideldes mängida välja siiski loetav arhitektuurne idee, siis ?veitslaste uute tipparhitektuuriga majade juures näib arhitektidele suisa vabad käed antud olevat. Tegelikult päris nii muidugi ei ole. Ajalooline traditsioon on midagi muud, kaasaja võimalused ja nõudmised seal hoopis teised, kuid eelkõige siiski põhjalikkus ja loominguline projekteerimise protsess on muutnud sealse majategemise hoopis sügavamaks. Maju tehakse ?veitsis inimestele ja analüüsitakse ühe tähtsaima aspektina, kuidas hooned, plaanid, mahud, ruumid ja materjalid mõjuvad inimesele, kuidas ta arhitektuuri tajub. Majad ei suhtle mitte ainult omavahel ega moodusta inimtegevusele fooni, vaid arhitekt üritab need tuua inimesele võimalikult lähemale. Tõepoolest, hoone kui kunstiteos peab panema  vaataja ja kasutaja mõtlema, millega on siis õigupoolest tegu.

Riikliku toetusega 2001. aastal kuraator Jacques Lucani poolt kokku pandud rändnäitusi on eksponeeritud 16 ajavahemikul 1997 ? 2000 valminud hoonet ja ehitist. Nende seas on koolimaju, elamuid, kuid leidub ka üks elegantne sild. Näituse eesmärk ei ole anda totaalset läbilõiget ?veitsi kogu viimaste aastate arhitektuuripärandist, vaid see on pigem subjektiivne väljapanek sellest, mis näis koostajaile oluline, uus ja mõjukas. Arhitektide ja majade tutvustuste kõrval on eraldi välja toodud plaanid, materjalid ja mahud, mis illustreerivad ilmekalt ?veitsi kaasaegse arhitektuurimõtte avatust. Näitust saadab mahukas kataloog ja päevapikkune filmiprogramm.

 

Plaanid, mahud ja materjalid

Majade plaanilahenduse tekkimisel on juttu kahest projekteerimisvõimalusest: personaalsed ja keskkondlikud plaanid ning avatud, koridorideta plaanid. Esimesed võivad esmapilgul näida läbimõtlematud. Ei ole loetavat kompositsiooni ega ole aru saada, mis tuba on hierarhiliselt kõrgemal positsioonil ja mis ruumiosa madalamal. See ei ole siiski mingi mäng, et tekitada lõbusalt seinu voltides võimalikult sürrealistlik plaanilahendus. Projekteerimisel on lähtutud võimalikult täpselt tellija ruumivajadusest, igal objektil on arvestatud konkreetseid soove ja need tuleb plaanil lahendada personaalselt. Et inimeste (ja asutuste soovid) muutuvad, peab arvestama ka kombineerimise ja lihtsa liigendamise võimalusega. Tekkiv kärg on küll ka huvitav paberil vaadata, kuid valmisruumide mõju on hoopis teistsugune tavalisest ruumilahendusest.

Teine viis on näiteks valitud Liechtensteini kunstimuuseumi juures, kus puuduvad üleüldse igasugused liikumisteed ruumide vahel. Koridore ja vahekäike ei ole, vähesed suured ruumid paiknevad üksteise kõrval. Ka nii kaob ruumide hierarhiline järjekord. Eeliseks on siin see, et kuhugi jõudmiseks ei tule läbida ettenähtud radu, alati ollakse  n-ö põhiruumis, kohal, mitte teel, kuhugi jõudmas.

Plaanidega on otseselt seotud mahud. Ka nende puhul tuleb välja kaks analoogset suunda. Üheks on minimalistlik ja võimalikult geomeetriliselt perfektne vorm, mis muudab maja lihtsaks, taotleb ajatust ja eraldub enesesse pöördudes kontekstist. Teiseks näiteks on sellised mahud, mis esmapilgul võivad näida eputavalt ekspressiivse või täiesti suvalisena, kuid mis tegelikult tulenevad hoone plaanilahendusest ja keskkonnast ning on sageli hoopis jõulisemad kui kuup- või risttahukas. Maja paigutatakse krundile just sinna, kuhu maastik võimaldab, loogeldes piinlikult puude ja põõsaste või juba ehitatud majade vahel. Selline keskkondlik arhitektuurimõte on juba levinud ka meil: imeliku kujuga majad looklevad näiteks ümber puu, mis kinnisvarakülade kõleduses võib sageli krundil ainukenegi olla. Kahjuks ei kipu uushoonestus vanu maju samaväärse keskkonnaosana väärtustama.

Tundub, et ruumide ja mahtude planeerimise küsimused on ?veitsi tipparhitektidel nii põhjalikult läbi lahendatud, et materjalid ja hoone visuaalne vormistamine kerkib üles ühe tähtsama teemana. Meil on need enamjaolt suisa tahaplaanile tõrjutud. Materjali suhtuvad arhitektid erinevalt. Osa näeb selles eelkõige vahendit, teised, nagu näiteks Peter Zumpthor ja Herzog & de Meuron, peavad seda aga kogu hoone üheks tähtsamaks osaks, isegi hoone alguseks. Tundliku materjalikäsitluse poolest on tuntud Peter Zumpthor, kes peab tunnetuslikku aspekti ja meeleolu arhitektuuris olulisimaks. Tema projekteeritud termid Valsis (1990 ? 1996) on hea näide, kuidas tavalisest materjalist, antud juhul kivist, on suudetud komponeerida pigem heliteosena tundesügav tervik. Siin ei olegi enam nii tähtis materjal ise kui selle mõju totaalse ruumi loojana. Tavaliste ja looduslike materjalide kombineerimine ja nende kasutamine nii, et tekiks peaaegu uus materjal, on iseloomulik eelkõige Herzogile & de Meuronile, kelle siiditrükis sügavad klaasfassaadid muudavad nende hooned elavaks ja muutuvaks. Sellest võttest on saamas nende kaubamärk ja kihilistest fassaadidest justkui kvaliteedi garantii. Eestiski on leida juba mitmeid hooneid, kus on kasutatud metalli või millegagi töödeldud puhast betooni. Rääkimata puidust, mille võimalusi ka usinalt avastatakse. Sellised efektsed ja dekoratiivsed lahendused saavutatakse sageli üsna lihtsate vahenditega.

 

Planeerimine

Diener & Diener on ?veitsis peamine planeerimismõtte uuendaja. Nende järgi ei tohiks kvartalite ja linnaosade planeerimisel lähtuda niivõrd totaalsest kõikehõlmavast maatriksist, mis kõikide tänavate vahelised alad ühe loogika kohaselt ära määrab, vaid asjadele tuleks läheneda personaalselt ja keskkonda analüüsivalt juba planeerimise staadiumis. Planeerimine on mingis mõttes nagu opereerimine, kus ellujäämisel on tähtsaimad olemasoleva organismi osad, detailid.

Kui on tegemist suhteliselt kaootilise linnaosaga, siis ei hakka seal hästi töötama ükski klassikaliselt tänavajoont järgiv kvartal. Tuleb analüüsida seda olemasolevat kaootilist kudet, et leida see miski, mis sellist kvartalit iseloomustab, et luua selliste kvartalite vahele kaootilisest koest lähtuvaid mahte. Ei saa istuda vanale tööstuslinnakule pähe ja planeerida sinna totaalselt teistsuguse loogikaga hoonete gruppi, põhjendusel, et see on kaasaegne ja tore. Selline enesekeskne plokk ei sula iialgi miljöösse ja mõjub kogu linnaosale halvasti, sest ei vasta konteksti identiteedile.

Samas on kogu ?veitsi arhitektuurile iseloomulik mõte, et keskkonda tuleb küll väärtustada, ent uus maja peab olema ikkagi uus ja avama linna või asula uutele väärtustele. Arhitekt Roger Dieneri moto on: loo paigas kord ühe ehitisega. Tema planeeritud Berliini Vee-ettevõtte kvartali juurdeehitus on hea näide, kuidas üks grupp uusi hooneid täidab kvartalis haigutanud augu, kuid ei hakka vastu enne teda seal valitsenud meeleoludele, vaid täiendab neid. Nii saab väärtustatud nii vana aines kui uus ehitis. Võidab kontekst, kuid majad on ka iseseisev väärtus.

 

Kunst

Eestist vaadates võivad ?veitslaste tegemised näida ideaalmaailmana, võib tunduda, et nii loomingulise projekteerimisprotsessini ei ole meil võimalik küll kunagi jõuda, sest pole lihtsalt selliseid tingimusi. Eks ?veitsiski ole omad
probleemid ja jamad, nagu igal pool, kus tegu inimestega. Näitus eksponeerib ju ka ainult tippe. Õpetlik on just see innukus, millega projekteerimisprotsess on täidetud. Majad sünnivad tõesti osalt nagu kunstiteosed ning eks mingil määral ole need ka võib-olla ülepingutatult efektsed, kuid siiski kuidagi sõbralikud ja inimlikud. Tähtis on see, et nende majade tagant paistavad arhitektid.

?veitsi uusimat arhitektuuri kannavad märksõnad, millest tavaliselt ainult räägitakse, kuid mida reaalsuses kohtab harva: kontekstuaalsus, keskkonnasõbralikkus, ökonoomsus, ökoloogilisus, detailitäpsus, lihtsad vormid ja materjalid ning personaalsed lahendused. Eemalt vaadates võib näida natuke uskumatu, et kellelgi kuskil need mõisted ka reaalsete tööriistadena käes on. Nii võib tõesti jääda mulje, et tegemist on puhtalt kunstiga, et arhitektuur on ?veitslastele eelkõige a matter of art.

Näitust saadab nonstop-filmiprogramm:

kl 11 ? 11.15 Peter Märkli; kl 11.15 ? 11.30 Gigon/Guyer; kl 11.30 ? 11.45 Vincent Mangeot; kl 11.45 ? 12 Theo Hots; kl 12 ? 12.15 Roulet ja Brodbeck; kl 12.15 ? 12.30 Miroslav ?ik; kl 12.30 ? 12.45 Mario Campi; kl 12.45 ? 13 Gion A. Caminada; kl 13 ? 13.15 Mario Botta; kl 13.15 ? 13.30 Paolo e Franco Moro; kl 13.30 ? 13.45 Livio Vacchini; kl 13.45 ? 14 Herzog ja de Meuron; kl 14 ? 14.15 Marcel Meili, Markus Peter; kl 14.15 ? 14.30 Matter & Galetti; kl 14.30 ? 14.45 Angélil/Graham/Pfenninger/Scholl; kl 14.45 ? 15 Luigi Snozzi; kl 15 ? 15.15 Giraudi & Wettstein; kl 15.15 ? 15.30 Bearth & Deplzes; kl 15.30 ? 15.45 Ivano Gianola; kl 15.45 ? 16 Jürg Gonzett; kl 16 ? 16.15 Devanthéry & Lamunière; kl 16.15 ? 16.30 Diener & Diener; kl 16.30 ? 16.45 Miller & Maranta; kl 16.45 ? 17 Alder, Müller, Naegelin; kl 17 ? 17.15 Deville/Anzevui/Landecy; kl 17 ? 17.30 Raffaele Cavadini.