Kõige esimeseks uuenduseks oli kontserdil aga publiku tavapäratu paigutus Tallinna Jaani kiriku altariosas esinejatega koos, mis aitas plokkflöötide hapral kõlal jõuda iga kuulajani, tekitades ka väga intiimse ühisruumi publiku ja esinejate vahel. Repertuaari vaheldusrikkusega ei tekkinud ka mingeid probleeme, sest Eestis esitati põhiliselt ansambli lemmiklugusid, mis on jäänud repertuaari püsima kahekümne tegevusaasta jooksul. Paratamatult eripalgelise kava tuumiku moodustas renessansiajastu hispaania ja prantsuse heliloojate looming, mille vahele põimiti vahelduseks ka tänapäeva šveitsi autorite teoseid ja šveitsi rahvaviise. Keerukam ülesanne ansambliliikmetele oli ehk vahelduse või „variatsioonide” toomine pillikõlasse, sest neli plokkflööti kõlavad üldjuhul nagu väike orel – summutatult, delikaatselt ja nukralt. Kummatigi kompenseeris Diferencias pillide kitsa dünaamikaskaala silmapaistva mängutehnika ja musikaalsusega, vahetevahel liitus plokkflöötidega ka fiidel või mõni väike löökpill. Eriti sümpaatne tundus ansambli võime leida igast palast mingi ainulaadne vürts ja tuua see esile. Nii kõlasid väga hõrgult araabia hõnguga soololõigud hispaania õukonnalaulude kogumikust „Cancionero de Palacio” (XVI sajand) pärit paladest ning väga väärikalt nukrad kvardid ja täielikud konsonantsid Las Huelgase nunnakloostri keskaegsest käsikirjast („Codex Las Huelgas!”, XIII sajand) pärit teostes. Mänglevaks vahelduseks siledale polüfoonilisele faktuurile olid koketeerivad hoketi-laadsed lõigud Guillaume Du Fay’ teoses „Ma nutan haledasti” („Je me complains piteusement”). Põnevat mängutehnikat pakkusid Pierre Guédroni (u 1565–1620) palad.
Kavva põimiti ka Conrad Steinmanni enda ning veel kahe kaasaegse šveitsi helilooja Roland Moseri (sünd 1943) ja Beat Gysini (sünd 1968) loomingut. Steinmann on loonud oma esmaesitusele tulnud teose „Lectüre 2” (2011) akrüülklaasist (pleksiklaasist) valmistatud ülemtoon-flöötidele, mille pehmet ja väga matti kõla täiendasid ühe või mitme triangli metalsed helid. Teoses eksponeeriti peamise väljendusvahendina tämbrit – flöötide ja trianglite vastandlik kõla tekitas huvitava dualismi. Roland Moseri „Alraun” („Alrune”, 1979) sooloplokkflöödile lähtus korduste muusika põhimõtetest ning arendas pisikesi vahelduva rütmimustriga motiivikesi. Teos kõlas Steinmanni värvitundlikus esituses, mis ei laskunud kordustele vaatamata rutiini. Beat Gysini „Portselanpisarad” („Porzellantränen”, 2006) neljale plokkflöödile meenutas pisut Messiaeni linnutrillereid – sooloflööt (Priska Comploi) asus ansamblist pisut eemal ning musitseeris vabalt ja fantaasiarikkalt, samas kui saatepillid toetasid tema lindude sidinat meenutavat soolot modaalsete kooskõladega. Kontserdi lõpetasid šveitsi rahvaviisid, kus mängijad paigutusid jällegi saalis laiali, loomaks mägiste kantonite akustika illusiooni. Need viimased palad manasid tõepoolest esile pildi eedelveissidest ja lehmade kaelas vaikselt kõlisevatest kelladest, olles justkui selle maa muusikaliseks visiitkaardiks.