Detsembrikuu Müürilehes küsib Maris Pedaja: „Kas neoliberaalses majanduses on võimalik robinhoodilikult rohereformida?“1 Siinses artiklis keskendume probleemidele, millega seisab neoliberaalses ja kapitalistlikus süsteemis silmitsi veganlus. Praeguseks on veganlus liikunud järjest enam peavoolu suunas ja pigem sobitunud kui vastandunud kapitalistliku ühiskonnakorraldusega – suundumus, mille tagajärjed võivad olla vägagi problemaatilised. Mida selline normaliseerumine veganluse ja veganite jaoks tähendab ning kas ja kuidas aitab see loomasõbralikuma ühiskonna poole liikuda?
Veganlus kui nišitarbimine
Peavoolumeedias ja tavateadvuses kujutatakse veganlust enamasti kui depolitiseeritud individuaalset toidu-, elustiili- või tarbimisvalikut, mis ei ole seotud ebavõrdsuse, võimuhierarhiate ja struktuurse vägivallaga.2 Vaatamata sellele, et paljud veganid ja loomaõiguslased sellise kuvandiga ei nõustu ning mõtestavad veganlust kui filosoofiat või sotsiaalse õigluse küsimust, väljendub veganlus tänapäeval tüüpiliselt just alternatiivsete tarbimisvalikute kaudu.
Nii veganid ise kui ka paljud teised tarbijad peavad täistaimseid tooteid eetilisemaks kui loomseid, kuna nende tootmine ei hõlma loomade tahtlikku kahjustamist. Kui aga süveneda iga ampsu taga olevasse keerulisse tootmis-, töötlemis- ja transpordivõrgustikku, siis selgub, et see eeldus ei pruugi paika pidada. Näiteks ei pruugi vegantoit olla tingimata julmusevaba, kui selle tootmise mõned või kõik etapid põhinevad keskkonna või tööjõu ekspluateerimisel – eriti globaalses lõunas – nii, nagu on näiteks täheldatud veenõudlike avokaadode ja mandlite, erosiooni põhjustava kinoakasvatuse ja orangutanide elupaiku hävitava palmiõli tootmise puhul. Seega on mõningatelt täistaimsetelt toodetelt leitav silt „julmusevaba“ enamasti eksitav ja lihtsustav. Muidugi ei kuulu taimsed toiduained ainult veganite toidulauale, aga kriitikavaba „vegankapitalism“3 või „vegantarbimine“4 sobib hästi kehtivasse kapitalistlikku süsteemi, tehes veganlusest järjekordse tulutoova äri.
2030. aastaks ennustatakse taimsete toodete tööstuse ligi 30 miljardi dollarilist kasvu võrreldes 2020. aastaga.5 Seejuures on järjest suurenev osa sellest turust liha- ja piimaettevõtetel, kes arendavad ja müüvad täistaimseid tooteid. See aga ei tähenda sugugi, et liha- ja piimatööstus selle võrra kahaneks. Vastupidi, see on kasvutrendis: aastaks 2030 ennustatakse globaalse lihatarbimise 14% kasvu võrreldes 2020. aastaga.6
Kuigi veganlus on järjest enam liikunud peavoolu suunas, tuleb paraku nõustuda ka 2022. aastal Tallinnas toimunud loomaõiguste konverentsil kõnelenud loomaõiguslastest inimgeograafi Richard White’i7 hinnanguga veganluse väljavaatele maailma muuta: vaatamata veganluse populaarsuse kasvule ei ole toimunud loomi väärkohtleva tööstuse allakäiku, vaid veganlusest on pigem saanud kapitalismi tööriist, veel üks viis ettevõtete kasumi suurendamiseks.8 Seejuures on tagaplaanile jäänud veganluse kriitiline potentsiaal inimeste ja loomade vaheliste suhete murranguliseks ümbermõtestamiseks.
Veganluse vaidlustamise neoliberaalses kontekstis teeb keerukaks see, et alternatiivne toidutarbimine on üks veganluse nähtavamaid külgi ja silmakirjalik oleks selgitusteta nuriseda, sest alternatiivne on jõudnud peavoolu. Nii on tänapäeval vähemalt lääne linnades võimalik valida mitmekümne sordi lehmapiimaasendaja ja taimse juustualternatiivi vahel, mis on valmistatud kaerast, sojast, riisist ja mandlitest. 2023. aastal luges loomade eestkoste organisatsioon Loomus taimse piima väljakutse raames Tallinna kaubanduses kokku 168 taimset piima. Kuid nende toodete rikkalik valik ei tähenda sugugi, et veganlusest on enamiku inimeste silmis saanud tõsiseltvõetav alternatiiv loomsele toitumisele. Olukorda kontrollib siiski loomsete toodete tööstus ja neid toetavad institutsioonid, neid taimseid tooteid ei ole lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2013. aasta määruse9 kohaselt piimaks ega piimatoodeteks nimetada, kuna vastavad nimetused on reserveeritud vaid loomsetele toodetele. See määrus, mille rakendus jõudis meie kaubandusse kaheksa-aastase hilinemisega, on heaks näiteks sellest, kuidas võimukad institutsioonid toetavad ohtu tunnetavate liha- ja piimatöösturite huve ning takistavad üleminekut jätkusuutlikumale taimsele toidusüsteemile.
Mis on veganpesu?
Kliima- ja keskkonnakriisi tõttu on viimastel aastakümnetel märksõnadeks saanud jätkusuutlik eluviis ja ökoloogilise jalajälje vähendamine, mille poole püüdlemine on normaliseeritud. Siiski esineb nendes küsimustes suur lõhe sõnade ja tegude vahel ning seda just paljude ettevõtete tegevuses.
Kurikuulsat terminit „rohepesu“ olevat esimest korda kasutanud USA keskkonnaaktivist Jan Westerveld oma 1986. aasta essees, kus ta kritiseeris hotellide teguviisi panna üles silte, mis kutsuvad külalist keskkonnasäästlikkuse nimel üles vett säästma ja rätikut uuesti kasutama.10 Tegelikult aga võidab eelkõige ettevõte ise, kuna raha kulub pesupesemisele vähem. Sellise küünilise „keskkonnateadlikkuse“ kirjelduseks saigi rohepesu: kui näiliselt tehakse keskkonnale teene, kasu saab aga eelkõige ettevõte ja vastutus langeb tarbijale.
Kuidas on seotud veganlus ja rohepesu? Ka veganlusest on saanud toidutootjatele kasulik vahend rohepesuks. Kliimakriisi taustal on paljud liha- ja piimatootjad hakanud loomsete toodete müügi suurendamiseks tootma ka taimseid tooteid ning turundama neid tervislike, „loomulike“ ja jätkusuutlikena, toetudes seostele, mida inimesed loovad nende märksõnade ning taimede ja taimsete toodete vahel.11 Seega, taimsed tooted ja isegi veganlus võivad olla lihatöösturite ning ka muude ettevõtete ja institutsioonide jaoks kasulikud tööriistad oma asja edendamiseks, isegi kui nende põhimõtted ja tegevus ei ühti veganluse eesmärkidega. Seda nähtust on nimetatud veganpesuks.12 Lisaks kasumile orienteerituse kibedale maitsele on suurtootjate veganpesu kõrvalefekt väikeettevõtete (mida enamik veganettevõtteid on) vähenenud võimalus silma paista ja müüa.
Veganpesu aitab ettevõtetel ja institutsioonidel juhtida tähelepanu eemale oma ebaeetiliselt ja jätkusuutmatult tegevuselt13 ning ettevõtetel oma kasumit suurendada. Muuseas, seda üsna uut mõistet on algselt kasutatud mitte äritegevuse, vaid poliitiliselt pingeliste rahvusvaheliste suhete taustal. Mõiste autori Esther Allouni kriitilises käsitluses tähistab veganpesu olukorda, kus Iisrael turundab end looma- ja vegansõbraliku riigina ning selline veganpesu aitab Iisraelil end esile tõsta moraalse ja progressiivse riigina, muu hulgas õigustades Palestiina okupeerimist.14
Veganluse teekond radikaalsusest peavoolu
Viimaste kümnendite jooksul on toimunud märkimisväärsed muudatused ka veganite ja loomaõiguslaste endi seas.
Veel mõniteist aastat tagasi oli veganite hulgas tüüpiline, et üksteisele õpetati igal võimalikul juhul kõike, mis seostus kliimamuutuse ja loomatööstuse seostega, monokultuuride ja muundatud seemnete ohtlikkusega, pakendivabadusega, geriljaaiandusega ja näiteks kodulähedaste väiketootjatega. Tuletati meelde, et elame maailmas, mida suuresti valitseb korporatiivne lobi, mis reostab keskkonda, standardiseerib toitu ja manipuleerib loodusega. Rõhutati, et me peame teadma, kust meie toit tuleb, mis äritehingud selle taga on, võeti sõna kogunemistel ja kliistriga kokkuliimitud ise välja antud ajakirjades, mis meenutasid radikaalsete vastupanuliikumiste väljaandeid. Ära kasuta köögitehnikat, kasuta oma käsi ja õpi süüa tegema, kirjutati – mõeldes seda sõna-sõnalt, aga samas rõhudes südametunnistusele –, et süsteemiga kaasajooksmine ei too kaasa põhjalikke ühiskondlikke muutusi. Tõsiseltvõetav vegan oli see, kes oskas ise lihtsatest koostisosadest süüa teha, hoidistada, prügisukelduda, harrastas freeganlust15 ja üritas üldiselt võimalikult palju tegutseda väljaspool rõhuvaid struktuure.
Ajapikku on aga peavoolukultuurile vastandumine ja selle kitsaskohtade vaidlustamine vähenenud. Praegu kohtame veganeid ja loomaõiguslasi, kes kirjutavad projektitaotlusi, saamaks oma tegevusele rahastust riiklikest vahenditest ja teevad sisseoste supermarketis, ehkki see on koht, mida varem vaat et tapamajaga võrdsustati. Veel enam, veganid peavad ise supermarketeid, kuigi meenutades Läätse (2016–2016) ja Rohevalikut (2021–2022), siis Eestis mitte eriti edukalt.
Peavoolu sisenedes on veganlus hakanud üha enam ühilduma valdavate sotsiaalsete normidega, kaotades seeläbi pöördelist potentsiaali. Need suundumused peegelduvad ka kollektiivsel tasandil. 2010. aastate alguseks võis Euroopa ja ka paljude teiste lääne loomaõigusliikumiste puhul märgata äärmuslike süsteemivastaste sõnumite taandumist. Organisatsioonid vaidlustavad üha vähem sisemisi hierarhiaid ja veganlusest on saanud pigem nišš kapitalistlikus ühiskonnakorralduses. Peavoolustumise käigus ja selle poole püüeldes on liikumises järjest populaarsemaks saanud efektiivne altruism, utilitaristlikul filosoofial põhinev maskuliinne aktivismistrateegia, mis kvantifitseerib kannatusi, kutsub üles annetama vaid võimalikult „efektiivsetele“ organisatsioonidele ja aktivismi vormidele ning vähendab võimalusi intersektsionaalseks aktivismiks, mis põimib erinevaid sotsiaalse õigluse püüdlusi. 16
Lõpetuseks: vegankapitalismist intersektsionaalse veganluseni
Ühelt poolt võib veganluse peavoolustumise üle rõõmustada: veganlus on saanud ühiskonnas järjest nähtavamaks ja vastuvõetavamaks ning veganiks hakkamine on paljude jaoks materiaalsest ja sotsiaalsest seisukohast hõlpsam kui kunagi varem. On tänuväärne, et veganitel on liitlasi,17 kes taimseid tooteid tarbides nõudlust suurendavad ja selle kaudu ka oma teistsuguse tuleviku eelistustest märku annavad. Aga just jõulukuul on paslik meenutada, et vaid ostukäitumise kaudu on keeruline saavutada positiivset muutust. Ei piisa peamiselt tarbimisvalikute kaudu väljenduvast veganlusest kui isiklikust praktikast, vaid vaja on institutsionaalset muutust: riik ja institutsioonid (eelkõige haridus- ja meditsiinisüsteem) peavad toetama jätkusuutlikumat ja vägivalda vähendavat eluviisi. Selleks et jõuda laiapõhjalisema muutuseni peab veganlus olema intersektsionaalne ehk teisisõnu, lõimitud teiste sotsiaalse õigluse küsimustega.
Ka Richard White, kes on viimastel aastatel pühendunud anarhismi, veganluse ja feminismi kokkupuutepunktide uurimisele ja nende ideede rakendamisele, on veendunud, et praegu lääne ühiskonnas leviv taimetoitlus, mida vahel kiputakse revolutsiooniks kutsuma, on eetilisest veganlusest kaugel – selle eesmärgid on hägustunud või lahtunud. Ta kutsub üles võitlema neoliberaalse majandussüsteemi vastu, mis veganlust kaubastab ja turuloogikale allutab. Algupärase veganluse juurde naasmiseks tehtud viiest ettepanekust on siinse artikli raames eriti asjakohased kaks: astuda vastu veganeid halvustavatele stereotüüpidele, mis jätavad veganlusest mulje kui millestki keerulisest ning lähtuda oma mõtetes ja tegudes täieliku vabastamise poliitikast, mis tähendab nii loomade, ökosüsteemide kui inimeste endi vabastamist valitsevast inimeste ülemvõimust, et praktiseerida võrdsusel, konsensusel ja vabatahtlikkusel põhinevat ühiskonna organiseerimise viisi.18 Praktilise meetmena pakub ta rahakotiga hääletamise asemel ruumi hõivamist informatsiooni ja demonstratsioonidega ehk veganite parim liitlane ei ole mitte see, kes tekitab poes viimase taimse majoneesi ära ostmisega nõudlust vegantoodete järele, vaid see, kes oma poolehoidu avalikus ruumis valjuhäälselt kuulutab.
1 Maris Pedaja, Kas neoliberaalses majanduses on võimalik robinhoodilikult rohereformida? – Müürileht 2023,135.
2 Eva Haifa Giraud, Veganism: Politics, practice, and theory. Bloomsbury Publishing 2021, lk 140.
3 Samas, lk 129.
4 Richard White, A call for vegan anarchist geographies. And four other ways to reassert the radical praxis of veganism. P. Hodge, A. McGregor, S. Springer, O. Véron, R. White (toim), Vegan geographies: Spaces beyond violence, ethics beyond speciesism. Lantern Publishing & Media 2022, lk 27.
5 Plant-based Foods Market to Hit $162 Billion in Next Decade, Projects Bloomberg Intelligence. Press announcement. Bloomeberg 11. VIII 2021.
6 Meat. OECD-FAO Agricultural Outlook 2021-2030. OECD 5. VII 2021.
7 Richard White, Capitalism and the Commodification of Animals: The Need for Critical Vegan Praxis, Animated by Anarchism. Nibert, D. (toim), Animal Oppression and Capitalism 2017, 2. Praeger Press, lk 279.
8 Richard White, Reasserting the Radical Praxis of Veganism in the Capitalocene: some thoughts and reflections. – Youtube 6. V 2023.
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013 , millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007.
10 Jim Motavalli, A History of Greenwashing: How Dirty Towels Impacted the Green Movement. – Daily Finance 12. II 2011.
11 Eva Haifa Giraud, Veganism: Politics, practice, and theory. Bloomsbury Publishing 202, lk 140.
12 Esther Alloun, Veganwashing Israel’s dirty laundry? Animal politics and nationalism in Palestine-Israel. – Journal of Intercultural Studies, 2020, 41(1), lk 24–41.
13 Laura Hall, Veganwashing: Leather, Fast-food Chains and Beauty Giants. – Green Uproot 17. I 2023.
14 Esther Alloun, Veganwashing Israel’s dirty laundry? Animal politics and nationalism in Palestine-Israel. – Journal of Intercultural Studies, 2020, 41(1), lk 24–41.
15 Freeganluse harrastajad hangivad ja tarbivad toiduks äravistatud taimset toitu, protesteerides seeläbi ületarbimise ja resursside raiskamise vastu.
16 Carol J. Adams, Alice Crary, Lori Gruen (toim), The Good it Promises, the Harm it Does: Critical Essays on Effective Altruism. Oxford University Press 2023.
17 Nii, nagu kväär-liikumises räägitakse liitlastest (vt. nt Taavi Koppel, Kuidas olla LGBT kogukonna liitlane? 15 ideed. – Feministeerium 20. XI 2020), on ka vegan-liitlane keegi, kes ei kuulu ise kogukonda või rühma, kuid toetab seda.
18 Richard White, A call for vegan anarchist geographies. And four other ways to reassert the radical praxis of veganism. Lantern Publishing & Media 2022.
Saara Mildeberg, Kadri Taperson, Anarhistlik vegangeograafia. – Sirp 6. V 2022.