Non Grata sai 25aastaseks. Täpselt nagu kirjandusrühmitus TNT. Oleme veerand sajandit rinnakuti omi asju ajanud ja vaadelnud toda elu, kunsti ja kirjandust kõrvuti. Erineva pilguga, aga ikkagi.

Võib-olla see ongi tõmme, põnevus. Põnevust on nongratakatega ning Al ja Taje Paldrokiga alati, see on ka festivali „Diverse Universe“ alustala – nagu rändtsirkuses või mustlaslaagris peab alati põnev olema. Paldrok tahab, et sünniksid uued sünergiad, et kohtuksid uued inimesed, et seeläbi juhtuksid asjad. Kui sündmusele saabub luuletaja ja küsib: kus on mu mikker, mu püüne ja mu aeg ja koht, siis ütleb Al, et leia endale ise oma aeg ja koht ja hakka sellega kohe pihta. Ja kummalisel kombel seisab see kõik koos.

Sel suvel on Pärnu külalisteks olnud kamp kunstnikke Chicagost. Nende perfokaid õnnestus mul kahel korral näha. Asja suunab galerii Defibrillator käitaja Joseph Ravens, kes on olnud selle suvemürgli omamoodi isa või lapse­hoidja.

Kuidagi on tal õnnestunud punuda asjad lugudeks: näiteks 8. juuli õhtul kulges füüsiline lugu etendajalt etendajale edasi, säärased kehalised muundused, üleminekuriitused. Kui üksikult võttes jäänuks mõni performance nõrgaks, siis kogu õhtu pääle rullus kokku loogiline lugu. Roberto Sifuentes lasi elavatel kaanidel oma nägu õgida, Antibody Corporation (Adam Rose ja April Lynn), kelle müra- ja mürglipõhist, deemonlikku rituaali ja kontserti olen kahel korral näinud, tekitab muust maailmast pärit muusikakogemuse (Hellraiseri universumist?) – kõik mürarokisugemed on sääl kokku segatud, lisaks makaabrina mõjuv tume mäng esinejate ja publiku vahel …

Joseph Ravensi enda perfokad on filigraansed, libisevad, füüsilised. Ta kasutab oma nõtket-sportlikku keha veidra vormiga ruumi loomiseks. See on visuaalipõhine lähenemine, pildi loomine, aga ikkagi mingi omamütoloogia loomine …

Artemis Beasts (Vilma Duplantier, New York) mahtus sellesse maailma ilusti, võib-olla esteetilises mõttes ilusamini, mängides inimese-looma moondega. Mitte siis inimesest endast väljaväändumisega, vaid sellega, kui vääratud on me arusaam ja suhe elusloodusega, elukatega, kes me ju ometigi ise ka oleme.

*

Non Grata astus üles ka Balti graafikute väljapaneku „Muutuse serval“ avamisel Riia Art Space’is. Eestit esindavad sääl suve lõpuni Regina-Mareta Soonseina, Toomas Kuusingu, Peeter Alliku, Jüri Arraku, Anonymous Bohi, Taje Paldroki ja Leonhard Lapini tööd. Kuradi uhke on välismaal, isegi lähivälismaal, seista eesti kunsti keskel – kuidagi puudutad neid töid võõra pilguga ja need on ägedad. Selle valikuga võib rahulikult maailma minna ja ei ole kuskil piinlik, üleprahi värk. Mütoloogiline, Eesti-omane vaim on sees ka me uuemas kunstis. Ühe­sõnaga: kui keegi Riiga satub veel enne suve lõppu, siis tasub põigata omade näituselt ka läbi.

Non Grata ning nende töötoas osalenud noorte läti kunstnike kõrval astusid avaperfokal üles Dr. Kontra Mehhikost, Morgan Schagerberg Rootsist ja ka üks minusugune koll.

Nagu sageli Non Grata puhul, on tegemist maailma loomise ja hävitamisega, antud juhul kunstimaailma. Algaski kõik omamoodi kunstitunniga, kus kunstnikele oli alastimodelliks Morgan Schagerberg. Kui ma tasapisi ise Eesti jõuluvanana, kuradi­mask ees, läksin Hitlerist ja Leninist, suurtest kunstnikest-kunsti­sõpradest, tekste lugema, mõtlin: tore lugu, et alustuseks olid publikule vaatamiseks rootsi vanad kellad ja viled … Paljud olid avamisele lapsed kaasa võtnud. Kummalisel kombel ei tulnud mingit urinat ega virinat, vähemasti mu kuuldes mitte. Midagi hullu ja väga häirivat ju aset ei leidnudki, kõik oli kuratlikult loomulik. Non Gratale paslikult kulgeb sündmus alati ohtlikul piiril, nagu noateral mängides, et on pisut hirmus ja võib-olla vahel üle piirigi, aga kõige selle juures inimlik. Rituaalne. Pühendunud. Käib kokku elulaadi ja -viisiga.